Need õnnetud mustad lesed
Täpsustuseks niipalju, et “Mustad lesed” on ühtlasi ja ennekõike ka Soome seriaal, sest soomlased selle laia ilma lasksid. Eesti telemaastikul on viimasel ajal hakatud üha kiiremas tempos järgima meie põhjanaabrite eeskuju, kes oma sedalaadi tooteid maailmaturulgi edukalt müünud on. Ja miks ka mitte – järsku jagub meilegi sellest “koogist” midagi.
Feministliku varjundiga
“Mustade leskede” esimene osa on siis ära vaadatud, nüüd saab näha, kas järgmise osa eetriaeg ikka meeles seisab või ilma erilise kahetsuseta meelest läheb. Midagi teab mis geniaalset seriaali esimesest osast ju ei õhkunud, jutt järgmistele seriaalitegijatele seatud kõrgest latist näib pisut ennatlikuna.
On kurjad mõnusat materiaalset elu nautivad paarid, kellevahelised kohutavad pinged otsivad lahendust koledas kättemaksus.
Jah, peavad ikka inimeste suhted olema hirmsasti alla käinud, kui ainsa lahendusena nähakse koledat tapatööd. Stseen, kus üks naistest ehk Kirsika, keda kenasti mängib Inga Salurand, karjub oma mehe peale, keda mängib Alo Kõrve: “Katsu mind! Katsu mind!”
Mees ei katsu. Ja kui katsuks, ei parandaks seegi enam ilmselt midagi. Vist. Aga mine sa tea.
Karjumine – nagu filmi avaosa teinegi teravalt konfliktne situatsioon – lausa heidutava kisaga peab meelde jääma ning palju ütlema. Ja ütlebki. Need on emotsionaalsed hetked, mida näitlejail olla raske mängida.
Selle seriaali tegelaskujud on viidud liialt kaugele. Sinna, kust tagasiteed enam pole. Raha roll nende elus on olnud liialt suur, kõik muu on lamestunud või lömastunud. Aga et kolmel naisel ühtaegu sama häda käes, on pisut liialdatud.
Igatahes paat koos kalale läinud meestega lendab kenasti õhku. Seda pilti jälgivate naiste nägudelt on ka suures plaanis raske midagi välja lugeda. Piinlik lugu.
Muidugi kutsutakse kohale politsei, kes ei saa algul midagi aru, ent muutub küsitluste läbi aina terasemaks ja targemaks. Tasahilju näeme ka külmavereliste uurijate inimlikku poolt. 11 osa seriaalist on veel ees, see tuleb täita lugudega. Esimese osa lõpus näeme vees loksumas ühte kolmest mehest (mängib Mait Malmsten), kes näib olevat üsnagi elus. See sunnibki vast vaataja nädala pärast uuesti teleka ette.
Esimese osa vaatamise järel tekkis minus veider kahtlus, et loo autorid on kindlasti naised. Kontrollimisel leidus see oletus kinnitust, on naised, ja pealegi veel soomlannad – Laura Suhonen, Paula Mononen ja Johanna Hartikainen. Nende koostöö tulemusena tunduvad meestegelased (peale politseiniku) talumatud jõh- kardid, kellega kuradi vanaemagi poleks suutnud koos elada. Seetõttu tundub seriaalil kohati – antagu andeks – kergelt feministlik varjund.
Ring on vist täis
Koos “Mustade leskede” avapauguga startis 23. hooajaks ka “Õnne 13”. Selles loos näib midagi olevat õige kinni jooksnud.
Kedagi konkreetset selles “eesti rahva kollektiivses süüteos” on raske risti lüüa, teos on oma auväärse eksistentsi lihtsalt ära elanud.
Samas võib arvata, kuivõrd valuliselt arvukad vaatajad “kalli kadunukese” lõppu üle elaksid. Ühtlasi sean end vapra ja andeka noore stsenaristi olukorda – 632 osa ning 22 aastat! Ei jää üle muud, kui talle ja kõigile sarja tegijaile jõudu ning jaksu soovida lohutusega, et kõik siin ilmas saab ükskord otsa.
