Piirideta armastus: 99aastane peigmees kavatseb lähiajal abielluda

Kohaliku telekava tutvumisnurk viis kokku särtsaka vanahärra ja Moldovast kodukanti tagasi saabunud malbe jalatsidisaineri.

“Tatjana tuli!” hüüab Jõhvi äärelinna korteri uksekääksu peale 99aastane Aleksander Kinjajev õnnelikult. Daam punases astubki elutuppa, põsed õrnalt õhetamas. Aleksander Petrovitš kordab: “Tatjana...” Käsi leiab käe, pilk pilgu.

Peagi tsiteerivad Aleksander ja Tatjana juba üheskoos Puškini surematuid värsse piirideta armastuse kohta. Siis osutavad laual lebavale kohalikule telekavale nimega Panorama. Just see üllitis nad imekombel kokku viis.

SÜNDINUD 1919

Teekond Pensast Jõhvi

Aleksander Kinjajev sündis 1919. aasta detsembris Venemaal Pensa kubermangus Lenino külas, mis asub umbes 600 kilomeetri kaugusel Moskvast.

Lõpetas kohaliku pedagoogikakooli ja töötas õpetajana Kesk-Aasia Samarkandi oblastis, praeguses Usbekistanis. Punaarmees oli 1939. aastast, erru läks 1970 polkovniku auastmes. Töötas seejärel Kohtla-Järvel toonase ALMAVÜ ehk Armee ja Laevastiku Vabatahtliku Abistamise Ühingu juhatajana. Hiljem aastani 1995 kohaliku vanadekodu direktorina.

Praegu on 99aastane Aleksander Petrovitš Kinjajev Jõhvi linna vanim mees.

Peaministri Volga

Liiga terve olen! Arstid lubasid mulle veel 25 eluaastat!

99aastane Aleksander Kinjajev

Selle, eelpool kogetud kauni kohtumise eel on Aleksander aga pikalt ja põhjalikult reporterile rääkinud oma elust Venemaal ja Eestis. Ka kahest maetud naisest. Nii tulebki Eesti Vabariigiga pea samaealisel härral praegu üksinda hakkama saada. Juba neljandat aastat. Ikka üksi poes käia, korterit kasida ja Volgat putitada, rääkimata suvila korrashoidmisest. Tütar elab kaugel, Sevastoopolis.

“Ja selle Volga kinkis mulle ...” (uhkusest õhetav Aleksander peab pika ja tähendusrikka pausi) “... Valter Klauson isiklikult!” Klauson oli Volga kinkimise ajal, 1980ndatel, ministrite nõukogu esimees, praeguses mõistes valitsusjuht. Kingitus tuli aga Aleksandrile toonaste Ida-Virumaa noorte patriootliku kasvatamise, armeeteenistuseks ettevalmistamise eest. Masin on jätkuvalt sõidukorras.

Mis aga Aleksandri toonasesse töösse puutub, siis nüüdki võib veebist leida kunagiste õpilaste positiivseid mälestusi tema lasketreeningute kohta. Aleksandri elutoa seinal ripub 26 sinimustvalgete paeltega laskevõistluste medalit. “Mul on üks suur viga ka küljes,” teatab vanahärra. “Liiga terve olen! Arstid lubasid mulle veel 25 eluaastat!”

Ainsaks mureks on elu jooksul töntsimaks jäänud kõrvakuulmine, nii eelistab Aleksander telefonivestlustele isiklikke kohtumisi. Liiga hea tervis osutus üksi elavale mehele suureks probleemiks, kui Aleksander käis kohalikus sotsiaalosakonnas uurimas võimalust saada koduabilist. Sest eks vanus teeb vanahärra ellu oma korrektiive ja vahetevahel oleks ikka abi ka vaja.

Milline galantne ja intelligentne härra, ta hakkas mulle kohe luuletusi lugema!

Aleksandri koduabiline ning mõrsja Tatjana Klikitš

Sotsiaalosakonnas aga selgunud, et koduabilise saamine oleks võimalik vaid siis, kui vanahärra tooks ametnikele paberi oma väga halva tervise või lausa parandamatu invaliidsuse kohta. Aga mida pole, seda pole.

Tormiline kuulutus

Ametnikelt koduabilise asjus abi mitte saanud Aleksander pani seepeale kohalikku populaarsesse telelehte kuulutuse, et vanahärra otsib koduabilist ja miks mitte ka elukaaslast.

See tung ja torm, mis järgnes, olnud lausa orkaani mõõtu! Paraku eriliste tulemusteta, aga seda vaid hetkeni, mil uksest astus sisse Tatjana.

Maailm lõi korraga särama. “Milline galantne ja intelligentne härra on Aleksander Petrovitš, ta hakkas mulle kohe luuletusi lugema,” meenutab Aleksandrist kübeke noorem Tatjana Klikitš nende kohtumisi.

Ta ise oli just Moldovast ja Transnistriast naasnuna saabunud Kohtla-Järvele, oma kodukanti ema juurde pensionipõlve pidama.

Jalatsidisainerina oli ta aastaid maapealses viinamarjaparadiisis töötanud, seal uusi jalanõusid disaininud, neid nii Saksamaal, Moskvas kui ka Hiinas tutvustanud, nüüd aga taas kodumaale tulnud.

“Ime,” ütleb Aleksander Tatjana kohta ja lisab vaikselt otse ajakirjanikule silma vaadates: “Mina tahaksin küll abielluda, aga ei tea, kas ma talle ikka meeldin ka.”

Tatjana naeratab ja lööb silmad maha.

Kui kooselu registreerimise puhul peaks väike perekondlik koosviibimine tulema, olla ka Maaleht oodatud, kostetakse lahkumisel lahkelt.