Ranna-Lahemaa: kivide soov püsida

Väike tüdruk võis äkki suvepäeval joosta põhjaranda ja ehitada kividest väikese torni – tema vanematele paistis see kui reaalsuseks muutunud unenägu.

Põlevkivitoodang oli kasvanud pööraselt: 3,5 miljonit tonni aastal 1950 ja viis korda rohkem aastal 1970. Eestlaste osakaal rahvastikus aga muudkui vähe­nes. Midagi pidi ette võtma – seda adus üks toonase Eesti NSV valitsejaid Edgar Tõnurist. Tema ja Jaan Eilarti eestvedamisel 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspark pidi salamisi ida poolt Tallinna suunas nihkuvaid kaevandusi peatama. Loodust ja külasid kaitstes ja uurides sai ühtlasi kaitsta eesti kultuuri.

Lahemaa ise oli ju olemas – nime võttis tarvitusele Tartu Ülikooli esimene geograafiaprofessor Johannes Granö. Jaan Eilarti definitsiooni järgi asub see maa Põhja-Eesti rannikumadaliku keskosa Kolga, Hara, Eru ja Käsmu lahest lõuna pool ning sisemaiseks jäänud, valdavalt hilisematesse setetesse mattunud pangast põhja pool.

Osa uuest kaitsealast jäi piiritsooni, kuhu pääsuks pidi sõdurile ette näitama passi koos rohelise propuskiga. Rand asus 1971. aastal veel traataia ja ülesküntud maariba taga.