17.08.2017, 00:00
Rannarootslaste asualad: Vormsi, Noarootsi
Tuksis oli üks vana naine surnud. Oli talv ja lumetuisk.
FOTO:
“Pärast majas lauldud teelesaatmislaulu asetati omavalmistatud kirst heinareele,” kirjeldab kirikuõpetaja Sven Danell raamatus “Kuldrannake” teenistusaega Noarootsis (1930–1936). “Ühel väikesel poisil oli raske suurtes hangedes komberdada ja ta pandi seepärast kaksiratsi kirstule istuma. Suur lumehang ajas ree uppi, kirst ja poiss veeresid lumme ning üleüldine naer tegi matuseliste kirikulaulule kiire lõpu. See ei tähendanud puudulikku aukartust surma tõsiduse ees, vaid ainult seda, et noarootslaste meeleolud võisid väga kiiresti vahelduda.”