TARKUSEPUU: Mänguline täiskasvanu õpetab last paremini
Pean tunnistama, et asudes lugema kõneterapeut Sally Wardi raamatut “Terane laps”, valdasid mind mõningad
eelarvamused.
Suur oli minu rõõm, kui pärast esimesi peatükke tõdesin, et raamat sisaldab peale spetsialisti tarkuse ka suurepärast oskust lugeja kaasa mõtlema panna ja uut mõistmist anda. Selle raamatu mõte on ju pakkuda välja viise maailma julgeks ja lihtsaks avastamiseks täiskasvanutele, kes suhtlevad lastega.
Ja kuigi täiskasvanu võib end enesekindluse säilitamise nimel, nagu mina, teraseks pidada, on üllatus seda suurem, kui maailm osutub heas mõttes ettearvamatumaks, kui loota oskasime. Iga terane laps peegeldab lõpuks endas ka kokkupuuteid teraste täiskasvanutega.
Keel, selle omandamine ja arenemine, on maailma mõistmisel ja kirjeldamisel vundamendiks. Raamatu autor leiab, et ehkki me oleme keele omandamiseks mingil viisil ette programmeeritud, sõltub keele õppimine väga suurel määral vastastikustest mõjudest lapse ja keskkonna vahel ning kuuldud kõne laad mõjutab last oma potentsiaali erinevalt kasutama.
Lapsed omandavad varased keeleoskused just mõttekas ja aktiivses ühises tegutsemises koos teiste inimestega. Teadmisena võib see loogiliselt kõlada, kuid minu jaoks vajalik mõistmine tekib praktilise tegevuse ja teadmise kombinatsioonis. “Terane laps” on tänuväärne raamat just seetõttu, et selle ülesehitusel on kombineeritud teadmised ja juhised praktiliseks tegevuseks, mida igaüks võib julgelt katsetada.
Tähelepanu suunamine on väga oluline
Raamat jagab teadmisi ja praktilisi juhiseid eelkooliealiste laste kõneoskuse kujundamiseks, kuid on tegelikult mõeldud suhtlemisoskuse algtõdede tutvustamiseks täiskasvanutele. Kes arvab, et suhtlemine seisneb pelgalt oskuses ennast väljendada, unustab ära suhte teise poole ja mõtleb suhtlemise all oskuslikku monoloogi. Üks oluline märksõna, mis eristab suhtlemist ja monoloogi pidamist, on tähelepanu.
Kui laps õpib mängima ja selle käigus maailma kirjeldama, õpib ta ka tähelepanu juhtimise oskust. Seetõttu on väga oluline, et suhtepartnerina mängu kaasatud täiskasvanu omaks piisavalt oskust jälgida oma tähelepanu liikumist, nii fookustamiseks kui ka piisava plastilisuse edasiandmiseks.
Mäng on see, misläbi avardub lapse maailm ja areneb oskus teadvustatud subjektina seda luua. Täiskasvanu on lapse kõrval mängides küll subjekt, kes paneb liikuma ja kõnelema mänguloomad, kuid eelkõige on ta selle põneva mängumaailma keel.
Just viimast ei tohi unustada, sest kui see keel pidevalt küsib ja suunab, valib laps tulevikus mängimiseks eelnevast kogemusest pärineva mugava keskkonna. Hoides tähelepanu üksnes suunamisel ja pärimisel, loovad täiskasvanud küll enda jaoks mugava mängu, kuid jätavad vähe ruumi lapsele ja mängu võlule.
Ole jah-inimene!
Kõneterapeut Sally Ward soovitab lapse kõne arendamiseks leida päevas vähemalt pool tundi mänguaega, kus täiskasvanu on tema maailma jäägitu osa, kuid juhtiv roll on lapsel. Mänguaega ei tohiks katkestada või häirida kõrvalised tegevused, vaid see peab kuuluma mängule. Just sel viisil saab välja kujuneda tähelepanu juhtimise ja eneseväljendusoskus, mis lapse tulevases elus nii väärtuslik on. Mängu ajal võiks täiskasvanu meeles pidada kuldset reeglit, et iga jutt peaks algama sõnaga “jah”.
Mängu käigus võib juhtuda, et lapse uurimisretked viivad ta toolilt kapile ja sealt riiulitele. Raamatu autor soovitab ühise mänguaja käigus vältida keelamist peamiselt seetõttu, et täiskasvanu mängu ajal kasutatav hääl oleks lapse jaoks alati meeldiv kuulata. Toolilt või riiulilt allatõstmisele ei pea seega järgnema keeldu või monoloogi, mis on seotud täiskasvanu hirmuga, et laps võib end vigastada. See tuleb jätta mänguvälisele ajale!
Mängu ajal on väga oluline jälgida, et täiskasvanu lapse tähelepanu ei suunaks – ka selle juhtimine jääb lapsele. Mängupartnerina kaasatud täiskasvanu saab lapse tähelepanu liikumist jälgides aidata tal leida sõnu maailma kirjeldamiseks. Võite proovida ette kujudada, et asute lapse liikuva tähelepanukiire otsas ja teie ülesandeks on kõike, mida see puudutab, sõnastada iseendalegi huvitavalt. Kui tähelepanukiir puudutab mõnd maas liikumatult lamavat looma, saate anda sellele elu!
Lõpuks õpetab see raamat täiskasvanut maailma mänguliselt kogema, vaatama ja kuulama, unustama käsud ja keelud ning lubama iseenda tähelepanukiirel olla soe ja pehme. Kõik, mida meie tähelepanu puudutab, muutub tänu sel viisil koos õpitud mängule hingestatumaks ja elusamaks. Lubage endale sellist maailma kogemise viisi ja te võite üllatuda!
