Ma pole küll usklik, kuid huvi pärast kohalikku kirikusse tahan kiigata siiski. Lepin meie kodu­abilise Christianiga kokku, et pühapäeval võtab ta mu kaasa.

Pühapäeval pärast hommikusööki Christian tulebki, triiksärk seljas ja piibel näpus. Kui kell 9.20 kohale jõuame, siis missa juba käib. Väljastpoolt ei meenuta hoone millegi poolest kirikut – ei ole meie silmale harjumuspärast torni ega risti. Aknad on kaarjad, kuid ilma vitraažideta.