Seetõttu suunati repressioonid Baltimaades 1949. aasta märtsis talurahva ja teiste väikeettevõtjate vastu, eesmärgiga vähendada rahva vastupanuvõimet okupatsioonivõimudele ja luua kuulekas, ärahirmutatud, manipuleeritav töölismass. Küüditamine sobis nende eesmärkide saavutamiseks suurepäraselt.

25. märts 1949 oli pöördelise tähendusega Eesti põllumajanduse ja maarahva ajaloos. Peale suurküüditamist asusid järelejäänud „vabatahtlikult" asutama ühisomandil põhinevaid kolhoose. Seda päeva võiks tähistada kui Eesti talude likvideerimise päeva.  

Nüüd, suurküüditamise 60. aastapäeval, 20 aastat pärast talude taastamise algust Eestis, võime tõdeda, et kahjuks pole meie lootused luua taluperedest lähtuv uus ettevõtjate kiht, tagamaks riigi julgeolek, kaitsevõime ja mitmekesine maamajandus täiel määral täitunud.

Lähtuvalt küüditamisjärgsest paradigma muutusest meie mõtlemises, oleme suunanud jõupingutused põllumajandusele kui ärile. Industriaalsed põllumajanduslikud  suurettevõtted, mida müüakse sageli välismaiste ärimeeste vahel käest kätte, tõrjuvad   eestlust tootvaid ja omariiklikkust ning stabiilsust kindlustavaid talusid.

Õnneks on ühiskond lõpuks mõistnud talude tähtsust rahva püsimajäämise seisukohast vaadatuna. Eelseisvad sammud tuleks teha eelkõige talude positsiooni tugevdamiseks Eestis.

Eestimaa Talupidajate Keskliit avaldab siinjuures kaastunnet kõikidele kaasmaalastele, keda märtsiküüditamine puudutas ja kutsub üles meenutama seda päeva, 25. märtsi, kui leinapäeva Eesti Talule.