Võib tunduda isegi kummaline, eelkõige aja mõttes, aga sellega viidi ellu tegelikult juba väga ammu Eesti maarahva hulgas liikunud idee oma ülikoolist.

Eestlane hakkas oma visaduse ja tööharjumusega tegema kõrgetasemelist teadust ning meie ülikooli kaasabil sai Eestist Nõukogude Liidu kõige kõrgema piimatoodangu ja tootmiskultuuriga riik.

Oluline on kasvamise ja küpsemise aeg

Praegu vaatame plaanimajandusele ning toonase riigikorra toitmisele õnneks ajaloo aspektist, kuid me kõik oleme sealt tulnud ning minevik annab ainest õppimiseks ja vigade parandamiseks.

Viimase 20 aasta jooksul on Eesti Põllumajanduse Akadeemiast saanud Eesti Maaülikool – muutunud on nii õpetatavate erialade ampluaa kui ka tõusnud täiesti teisele tasemele teadustöö kvaliteet.

Senisest rohkem teeme koostööd teiste ülikoolidega nii Eestis kui välismaal – see aitab säilitada ka teaduses “teise arvamuse printsiipi”, et teadlane oma avastuses ei kapselduks ning arvestaks valdkonnas teiste arusaamade ja arengutega.

Sellel protsessil on aga tegelikult kaks poolt – üks ja parem pool on see, kui suudetakse olla üle enda egost, tunnistatakse ka teise tugevaid pooli ning õpetama ja teadust tegema pääsevad tõesti parimad või ka need, kes tahavad parimateks saada, võtavad oma tööd tõsiselt ja teevad seda parimal võimalikul moel. Seda viimast eelkõige seetõttu, et inimesel peab olema teadlase ja õppejõuna ka kasvamise ja küpsemise aeg.

Meie ülikoolil on lähiaastatel vaja suurendada teadustöö ja arendustegevuse mahtu. Eesti põllumajanduses, metsanduses, kalanduses ja muudes meie vastutusvaldkondades tegutsevad inimesed vajavad kaasaegseid ja efektiivseid, teaduslikult läbi töötatud lahendusi. Ja neil pole seda kuskilt mujalt saada kui meie ülikoolist.

Rahvusvaheline teaduskoostöö annab küll laiema silmaringi, kuid meie suhteliselt unikaalset loodust arvestades peame siiski tuginema peamiselt enda uurimiandmetele, kaasates maailma teaduse parimad praktikad.

Olen kindel, et maaülikooli pakutav on usaldusväärne nii teaduse kui hariduse osas, kusjuures keskendumine keskkonnasäästlikele lahendustele on jätkuvalt meie lipukirjaks ning seda ainsa ülikoolina Eestis.

Noortele loodussäästlik mõtteviis

Eesti Maaülikool on hariduse andmisel oma sihiks seadnud senisest veelgi enam lähtuda teaduspõhisusest, et tagada ellu astuvate inimeste loodussäästlik mõtteviis ja selle kaudu maaelu tasakaalustatud areng.

Kuue aastakümne jooksul on maaülikoolist sirgunud tuhandeid vilistlasi, kes on kahtlemata meie riigi maa soolaks ning panustavad maaelu säilitamisse.

Olgu põllu- või metsamees või ka mõne muu meie eriala lõpetanu, kõik on harjunud loodust arvestama ja tegema tööd nii päikese kui ka tormiga. Tuulega tõmbab põllumees lihtsalt hõlmad tugevamini vöö vahele ja töötab seda suurema innuga edasi.

Seni pole veel rahvas toitmata, metsad majandamata, loodus ja kari tervena hoidmata jäänud. Seda on suuresti teinud Eesti Maaülikooli lõpetanud.

Lõuna-Eesti ettevõtjatest üle poole ja üle kolmandiku omavalitsusjuhte on meie kooli vilistlased.

Vajadus maaülikooli vastutusvaldkondade järele kasvab aga iga aastaga. Eestil on jätkuvalt vajadus toita ära oma rahvas ja seda ka maailmas kasvava toidupuuduse tingimustes.

Defitsiit puhta joogivee järele on samuti aastatega kumuleerumas, ohustades terve inimkonna jätkusuutlikkust juba lähimate aastate jooksul. Uurimis- ja õppesuunad toiduteadustes muutuvad aina tähtsamaks.

Otseselt sellega ühendub ka agronoomia ja loomakasvatusega seotud teemade tähtsus. Praegu tarvitatakse meie põllumajandustootmises peamiselt integreeritud teadmisi agronoomiast, tehnikast, loomast ja inimesest, sest enam ei ole nii, et agronoom toodab sööda, loomakasvataja peab karja, loomaarst ravib vead ja mehaanikainsener hoiab korras selle tehnilise poole, mida kõige varustamiseks vaja läheb.

Inimene katsub ses süsteemis oma panuse anda ning toodetu abil ellu jääda. Tänapäeval peame kõiki neid koosmõjureid silmas pidama, sest eelnimetatud tegevused on muutunud vägagi täpseteks teadusteks ning edu toob vaid valdkondade põimimisest tekkiv sünergia.

Eesti Maaülikool on samas koos teiste ülikoolidega muutuste ees.

On ilmselge, et arvestades ühelt poolt demograafilist olukorda ja teisalt Eesti vajadusi, muutusi teadusmaailmas ja mujalgi, peab kõigis ülikoolides toimuma optimeerimisprotsess.

Eelmainitud mõjureid silmas pidades peame lähiajal kontsentreeruma vähematele õppekavadele ning süvendama uurimistööd teatud kindlates suundades, mis on vajalikud meie riigi ja rahva püsimajäämiseks.

Vahepealsetel aastatel tekkinud õppekavad, mille ainus eesmärk oli meelitada üliõpilasi uute ja võõrapäraste nimede ja erialadega, on nüüd lõppemas.

Suundume ajajärku, kus ülikooli eesmärk ei ole enam halli massi tootmine ja võimalikult paljude tudengite saatmine tööturule, vaid kus kõrghariduse eesmärk on eraldada terad sõkaldest ning anda ühiskonnale kõige kvaliteetsemat tööjõudu.

Koopasse tagasi enam keegi ei koli

Iga ülikool peab lähiaastatel arendama just oma tugevaid külgi. Eesti Maaülikool on kõige tugevam maaelu arendamises, looduse mitmekesisuse säilitamisel ning keskkonnasäästliku mõtteviisi toetamisel ja arendamisel.

Lähemas tulevikus ei näe mina küll, et inimkond saaks läbi ilma söömata, ilma põldu harimata, ilma metsata, ilma loomade eest hoolitsemiseta, aga ka kogu seda majandust arvestamata.

Vaevalt et koopassegi tagasi kolitakse ning nii ongi vaja ehitada ja ümber kujundada, luua selleks kõigeks vajalikke masinaid ja õpetada inimest neid vastutustundlikult kasutama.

Mis aga kõige tähtsam – selle väikese maa rahvas peab saama siin ka tulevikus elada, mistõttu peame eriti targalt majandama.

Selleks ei piisa järjest suuremate looduskaitsealade loomisest, mida on juba praegu ligi viiendik maismaast pluss merealad. Muutma peame eelkõige ikka oma käitumist ja
suhtumist.

Selles ongi maaülikooli vastutus – muuta ühiskonna hoiakuid meid ümbritseva suhtes ja teha seda targalt ning teaduslikele uurimustele toetudes. Ainult nii saame tagada, et Eestimaa kestab ka järgmised aastasajad elamisväärsena.