Absurd Eesti moodi: rannarahvas hoidku merest eemale!
(1)
Meie paljukannatanud rahvast (vt. ETV Tujurikkujat) on tabamas järjekordne katsumus - strateegiate koostamise hullus. Tulekul on rohemajanduse strateegia, hõbemajanduse strateegia ja küllap tuleb ka kullamajanduse strateegia (viimane on Sitchini-usku inimestele, mille kohaselt tulevad anunnaki jumalad uuesti Maale kulda kaevandama). Möönan, et strateegiate koostamine ja lugemine on arendav (või asendav) tegevus, kuid ehk vaataks enne koduõues lahtiste silmadega ringi, et kuhu me omaenda ametnikearmee juhtimisel oleme jõudnud (teadagi poliitikute suunistega). Küsite, kuhu siis – noh, talendid on lahkunud ja ülejäänud hõimukaaslased on jäetud üleilmse õnneraporti 72. koha saavutusi nautima. Üks talent on siiski koju jäänud - kohalik euroametnik on keelanud Karja pagariäri toodangu pakendil teatud sõna kasutamise. Loodan väga, et tänaseks on agar ametnik saadetud Brüsseli umbseid koridore tuulutama (vallandamishüvitiseta) ja et keskaegne Karja kirik sellist pattu küll ei andesta.
Asja juurde. Eestis on rannajoont 3800 km ja seda jagub igale eestimaalasele 3 m. Kui vaba pääsu merele rikkuseks pidada, siis oleme väga rikkad. Sellest rikkusest tahangi kirjutada, õigemini sellest, kuidas rikkusest on saanud vaesus.
Arvestades, et Eestimaa koosneb saartest ja ühest suurest poolsaarest, võime kogu oma järelejäänud rahvast rannarahvaks pidada. Teame, et rannarahva staatus kaotati sotsialismi tingimustes, kuna ranna taga oli meri ja mere taga teine, parem rand. Uskuge või mitte, meie tänased eluseadjad on sundinud meid ikka veel seisma seljaga mere poole, nagu kunagi nõukogude piirivalve seisis. Kuidas nii? Planeeringuvaldkonnaga kursis olijad teavad, et ligi 20 aastat tagasi anti kartograafidele ülesanne tõmmata saartel 200 m ja mandril 100 m merepiirist lausaline ehituskeeluvöönd, lisaks sama jõe- ja järvekallastel 50 m ulatuses. Kui siia lisada EL-ga liitumise eelõhtul rutuga kehtestatud Natura-alad, siis on märkimisväärne osa riigi pindalast käibest väljas. Käibe all ma ei mõtle, et need rannaalad tuleks müüki panna, vaid nende omanikud peaksid saama oma väärtuslikku maad käsutada ja kasutada.
Kena on aegajalt lugeda, et Eesti on osa Euroopa kõige dünaamilisema arenguga piirkonnast, olles üks Läänemere äärsetest maadest. Veelgi parem oleks, kui mereäärsest riigist saaks jälle mereriik. Vähemalt Saaremaa ja Hiiumaa on seda kunagi olnud (Inglismaa kõrval).
Rahvaloenduse jätkusuutmatute tulemuste paistel, üleüldise väljarände hala ja talentide tagasikutsumise kampaania taustal võiks juurelda, kuidas meie seadusandlus ja riigikorraldus suhestub eelmainituga. Väidan, et riik on palju teinud selleks, et inimesi eemale peletada nende loomulikust keskkonnast, seades mõttetuid piiranguid eluks vajalikele inimtegevustele. Seda üllatavam, et elades liberaalse majanduskorraldusega riigis, takistatakse samas ajalooliselt väljakujunenud elutegevusi, eriti, mis seotud merega ja rannaga. Laevanduse riigilipustamisest õnneks juba räägitakse, kuid see, milline elutegevus võiks toimuda rannaaladel, on täiesti tundmatu maa. Suurim tegija on siin üldnimetusega - keskkonnakaitse. Selle arusaamani jõudmiseks toon allpool mõned näited keskkonnakaitselistest kurioosumitest.
Kaks tõhusat lobigruppi
Imekspandav, kui saavutustõhusad on olnud kaks lobigruppi – jahimehed ja metsamehed. Esimeste puhul on tegemist riigi suurima relvastatud üksusega, mistõttu pole vaja imestada. Püsside all on ligi 20-tuhat ulukeid jahtivat jahimeest ja -naist. Tulutu on olnud müstilisel kombel jahipiirkonna maade hulka sattunud maaomanike soov, saada mingitki osa ulukite küttimisest või ulukite poolt tekitatud kahjude hüvitamist. Pauk jääb maaomanikule, muu rändab pühapäeva-jahimeestega pealinnadesse, kes tulevad saagi järgi siis kui neil on aega, mitte siis, kui põrsas on maaomaniku rukkis. Jahimajandus on jõudnud lemmikloomakultuse tasemele, kus metsloomadele ja -lindudele toidu laotamist nende looduslikku keskkonda peetakse normaalseks. Kas järgmiseks hakkame sõrmkäppasid (looduskaitsealused orhideed) metsas kastekannuga kastmas käima? Või kuidas seondub jahi pidamisega kantslis istudes peibutuskartuleid ja riknenud banaane söövate metssigade tulistamine (uluki jahtimine vs. vahtimine)? Omaette temaatika on EL kaitsealuste huntide söötmine lammastega. Hea tahtmise juures võiks isegi püstitada hüpoteesi, et jahimeeste poolt hästitoidetud metsloomad jaksavad huntide eest ära pageda ja viimastel ei jää muud üle kui kaitsetuid lambaid pureda. Hundid söönud, aga lambad pole ju terved! Huvitav, et menetluses oleva uue jahiseadusega pole rahul ei jahimehed ega ka maaomanikud – küsiksin, kellele seda siis tehakse? Ega ometi Riigikogu saalis istu mõni nähtamatu soomlasest kodanik-jahimees, kellele on kasulik meie sogases jahindusevees kala(põtra) püüda.
Metsameeste all käsitlen siin Riiklikku Metsamajandamise Keskust (RMK) , kelle ülesandeks on vara rahaks lõikamine (teate küll, Eesti krooni kattevara). Selle teadasaamiseks ei pea tingimata uusvõsastuvatele kännuraiesmikele minema - enamik meist on tundnud maanteil piinliku täpsusega 95 km tunnis kihutavate palgi-rekkade tekitatud tuulepööriseid. Keskkonnasõbralikkuse sirmiks on RMK-le tehtud ülesandeks näidata linnainimesele, kuidas lõkkeplats peab välja nägema. Lisaks on sellele äriettevõttele looduskaitse valdkonnast kanditud loodusõppe ja –ürituste korraldamine. Tegelikkuses aga tundub, et looduskaitse on teeservades seisvad palgivirnad ja metsatöötlusjäätmete hunnikud raielankidel (Kuusnõmme sihtkaitsevööndis EL loodusdirektiivi kaitsealuse taime segipööratud leiukohas). Siia sobib meenutus läinudsügisestest uudistest: RMK juhi palka kavatseti tõsta 3 (kolm) korda! Õnneks tulid arstid oma palganõudmistega ja kõigile arvatavasti raha ei jätkunud. Mida siis taheti 3 korda paremini teha: RMK-le tehti ülesandeks Taevaskoja matkarada korrastada, see aga pöörati hoopis ATV-dega pahupidi, nagu hämmeldunud uudisreporter teatas. Ja lugege, mida RMK juht sõnas (ETV intervjuu) – neil puudus vastav kompetents! Tule taevas appi, taheti 3 korda paremini tööd teha, aga tegemiseks pole teadmisi! Talendid, milleks välismaale minna, siin saab ju raha mitte millegi eest! Vabandust, lolluste eest. Edasi, Mustjõe tegelikele looduse kaitsjatele vastas RMK üks juhtidest lageraide õigustamiseks, et neil on ju plaan (ETV intervjuu). RMK, looduskaitseline struktuur - tere tulemast tagasi plaanimajandusse!
Veel üks tulemustõhus lobigrupp, kes on kogu oma teadliku tegevuse pühendanud hülgeelu kajastamisele. Tunnustust vääriv, kuid siingi on vint üle keeratud. Kõik, mis hüljeste kohta tuleb, on enamvähem seaduse vormis ja kuulub täitmisele (kuna konkureerivaid tegijaid selles valdkonnas pole). Tarkadest hüljestest on tehtud rumalad isendid, kes ilmtingimata vastu kujutletavaid sillaposte põrkavad (ärge ehmuge, ei hakka reklaamima Suure väina silda - Riigikogu valimiskampaaniani on aega). Soomes ja Rootsis korraldatakse populaarseid hülgejahte, kusjuures samale hülgepopulatsioonile, keda meie siin pühade lehmadena poputame. Meie väikesaarte hülgeküttide mälestused on ammu tuhmunud. Kusjuures asi pole hüljeste küttimises, vaid nende arvukuse ja lõhutud kalapüügivahendite vahekorra tasakaalustamises. Ja millega meid nüüd üllatati – kalurid peaksid hakkama kasutama hülgekindlaid kalapüüniseid! Jällegi taevast appi paludes kujutan ette, et järgmine samm on hülgekindlad ujumiskostüümid, kuna pühad hülged võivad rannasuplejaid vigastada.
Siit jõuame lõputult jahutud rannakaluri (loe: mere ääres alaliselt elav inimene) püügiõiguse teemani. Küll on räägitud ajaloolisest püügiõigusest, ühe ja kolme võrgu püügiloast ja millest veel – tulemus on, et ega randlane oma pannikala ikka mõistlikult kätte ei saa. Kas tõesti mõni Riigikogu liige ei julge kõnepuldist maha hüüda: „Kallis rannarahvas, rannaelanik võib iga kell endale ühe võrguga pannikala püüda!“ Arvate, et kalavarud saavad surmahoobi? No kuulge, keedame veidi hülgerasvast saapamääret ja pintseldame mõnisada kormorani muna ning kala jääb ülegi. Või küsite, miks mitterandlane peab kalapüügi õiguse eest maksma? Aga ma maksan ju ka, kui tulen turismitalu forellikasvatusse kala püüdma või mõnes muus maaelu atraktsioonis osalema.
Arvan, et iga randlane peab saama enda tarbeks ilma bürokraatia kadalippu läbimata pannikala püüda, see on tema randlaseks olemise õigus. Samas oleks see heaperemeheliku suhtumise tagatiseks ja randlase „elukutse“ taastamise võimaluseks. Aga mida tegi meie riik - tõstis harrastuskalurite võrgupüügi lubade hinda 103%! Ja nüüd lugege hoolega: „hinnatõusust saadav tulu läheb sellesama loamaksu mobiilirakenduse loomiseks ja info vahetamiseks“ (riigiametnik täiesti tõsiselt Vikerraadios rääkis!). Ehk et, harrastuskalurid, makske mulle mobiilirakenduse loomise eest, siis saate minu tehtud kulutused mulle mobiiliga ära maksta. Ja te tahate, et talendid tuleksid koju - no kuulge, talendid on juba kodus!
Nüüd asjast, käibest väljas olevast Eestimaast, range kaitse all olevatest rannaaladest. Teatavasti seisavad senini mererannikul ehituskeeluvööndis, Kaasiku-Kanajevi-Sõnajalgade majad kui sümbolid riigi võimetusest tagada seadusekuulekus. Mäletan selgelt, kuidas rahva õiglustunnet rahustati lubadustega järgida ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks seadust täie rangusega. Kuuldavasti käivitati juba buldoosereid. Tänaseni on need majad nagu ausambad hoiatuseks: „ärge teised nii tehke“! Aga äkki kuuluvad need rubriiki „kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Kahtlustan, et hoopiski mõni otsustaja sai lõpuks aru, et kogu riigi rannakaitseala labidaga lausaliselt lüüa (inimtegevuse keeld 100 m, saartel 200 m ulatuses veepiirist) ei ole mõistlik tegevus. Siin on peidus oluline põhjus meie rannarahva hääbumises. Ja te tahate, et rahva iive kasvaks, no kuulge, ei ole ju iibe kasvatajaid inimtühjadel randadel!
Ometi, 21. sajandil peaksid meil olema teadmised aru saamaks, kuhu mere äärde on sobilik/võimalik ehitada ja kuhu mitte. Laua taga istudes on katkematut 100/200 m joont ümber mere tõmmata lihtne, kuid selgelt ebamõistlik. Inimene on rannikust eemale peletatud, merelistest tegevustest võõrutatud. Kuressaare merepäevade raames toimuvad üritused maal, mitte merel. Me ei oska enam merega suhelda. Kas tõesti pole asjaomased oma silmal lasknud kuningas olla, et näha mis toimub mujal maailmas. Waterfront on üldnimetusena iga vähegi mereäärse paiga tõmbenumber, kuhu meelitatakse rahvast kõikvõimalikele üritustele (oleme ju tulnud merest). Ei kujuta ette meie keskkonnaametnike nägusid, kui Mändjala liivarannas toimuks midagi sarnast vee-, tule- ja muusikaetendustega nagu seda tehakse Singapuri rannavetes. Sealjuures on selles linnriigis lisaks betoonile ja klaasile suurepärased looduskaitsealad.
Kui annaks nüüd kartograafidele veidi keerukama ülesande, joonistaks kaartidele rannakaitse tsoonid, mida puutumata säilitada, mida korrastada ja kuhu lubada ka inimene oma esivanemate jalajälgi otsima. Oleks aeg tegeleda rannikualade haldamise/korraldamise planeerimisega, millega muu maailm ammu tegelenud Integrated Coastal Zone Management nimetuse all. Oma töökogemusist on tulnud menetleda sadu planeeringuid ning sealjuures maaomanike igati arukatele küsimustele mõttetute piirangute kohta, anda ebaarukaid paragrahvidest tulenevaid vastuseid. Ehk saaks tänapäeva tehniliste võimaluste juures planeeringukaartidele keelualasid markeerivate joonte kõrvale virtualiseerida ka inimesed, et oleks arusaadav, kelle jaoks planeeringud on mõeldud.
Mida või keda me kaitseme?
Toon uskumatuna tunduva näite. Saaremaa läänerannikul paikneval Harilaiu poolsaarel oli nõukaajal sõjaväe polügoon, kus harjutati liivaranna pommitamist, ala teadagi piiratud okastraadiga. Tänaseks on poolsaar enamasti ühtlaselt kaetud männinoorendikuga, pommilehtritest on saanud hispaanialik liivarannik ja nagu Saaremaale omane, leidub ka liike mida kaitsta. Märgistatud on matkarada, aga enne kui jõuate 8 km rada läbima hakata, on tee tõkestatud betoonsammaste vahele tõmmatud ketiga, mis on tabalukus! Kutsuksin jälle taevast appi - tänapäeval rakendatakse okupatsiooniaegseid meetodeid liikumisvabaduse piiramiseks! Isegi, kui ei suudeta autode liikumise ja parkimise korraldamist kõvapõhjalisel kruusateel, on ka jalgsi ketitõkkest möödapugemine kuidagi naeruväärne. Selge signaal on antud, et inimene pole sellisesse paika teretulnud, ometi on Harilaiu kohta välja antud kaunilt kujundatud turismibrošüür. Tagatipuks keskkonnaametnikud arutasid ajakirjanduse vahendusel tõsimeeli (Saaremaa meedia): „kuna ketitõkke tabavõtmeid on sattunud liiga paljude inimeste kätte (ei tea kes/kus neid jagas?), tuleb taba välja vahetada“. Ja taba võti pidavat olema Keskkonnaametis, teadsid asjaomased vastata, kas Kuressaares, Matsalus või Tallinnas, ei saanud mulle selgeks. Isegi riigihanke võitnud ettevõttele, kes peaks Harilaiul huvilistele loodusmatku korraldama, pole usaldatud kuldvõtmekest. Ja te tahate, et noored ei lahkuks Eestimaalt, no kuulge, siin on ju suur osa riigist lukus!
Viimased rinde-uudised Harilaiu loodus-koonduslaagrist pajatavad, et ketitagust maad hakatakse kohandama konnade elukeskkonna parandamiseks. Küsin, kas keegi pani tähele, et seda tutvustavas teleloos (ETV) oleks ka inimest mainitud? Mina ei pannud küll tähele. Tõsi, mainiti RMK töömehi, kes hakkavad seal 56 ha metsa maha raadama. Meenutuseks, et varem on samas olnud Riigi kaitsemets, Zooloogilis-botaaniline kaitseala ja Geoloogiline kaitseala. Kohalikul omavalitsusel õnnestus omal ajal Veeteede Ametis valitsenud segadust ära kasutades isegi Harilaiu tipus asuv Kiipsaare majakast „Pisa torn“ erakätesse müüa. Kuuldavasti vaidlevad osapooled siiani, kes keda pettis (ikkagi miljon krooni viltuvajunud „suvila“ eest). Ketitõkkest annab 5 km oma isikliku majakani kõndida. Niisiis, on selgunud, et 3,6 km2 liivaluiteid ja rannamännikut oli broneeritud konnadele nimega kõre ja üüratu konnatiik kaevatigi hiljuti valmis. Samas, eelmisel aastal on kõre-uurija Riinu Rannap öelnud: „kõred on tänaseks Harilaiul sisuliselt välja surnud“ (ilmajam.ee). Mine võta siis kinni…Lisaks küsimus, kas oletatavad konnad kohanevad lagedal poolsaarel algavate sahhaaralike liivatormidega?
Kahtlustan, et paljuski leidub veel nõukaaegset mentaliteeti ajast, mil nõukogude piirivalvur seisis püssiga maa poole, et inimesi rannast eemale peletada. Seda eriti saartel alates 1939.a. sõjaväebaaside rajamisest, kui rannarahvas küüditati mere äärest minema. Ja nüüd, meie oma ametnikud lajatasid Saarlastele (kõigi saarte elanikud) lisaks sada meetrit otsa üleüldisele 100-meetrisele ehituskeelu vööndile rannikualadel. Küsin, miks diskrimineeritakse Saarlasi? Miks peab Saarlane vaatama aknast merelaineid 100 meetrit kaugemalt kui mandril elav eestimaalane? Inimõiguste kohtupraktika ütleb, et diskrimineerimine esineb juhul, kui erinevaid olukordi käsitletakse sarnaselt, või kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt. Aga seda just antud juhul tehakse.
Väidan, et iga maaomanik, kes meeleldi ehitaks mõistlikku kohta rannikul endale elamise, annaks tööd mitmele küla töötule – rohu(mitte muru)lõikajale, roolõikajale, puulõhkujale, metsakorrastajale, kiviaia ladujale, püüniste parandajale, paadimootori putitajale, hülgekütile ja mida veel… Ka Töötukassa ümberõppe nõustaja võiks oma laua ja arvutiga mõnda väikesadamasse kolida (kui selline sadam või paadilauter peaks olema lubatud taastada).
Aga mida teeb meie keskkonnakaitse – selle asemel, et lubada rannikumaade omanikel kodu rajada (koos väikeloomapidamisega), tehakse rannaaladel lageraiet ja lagepuhastust (Läänemaa, Saaremaa läänerannik), kuhu lastakse peale suurfarmide mitmekümnepealised lihaveise karjad (Keemu, Kuusnõmme, Küdema kaitsealad). Maaomanikel ei jää muud üle kui maad välja rentida ettevõtjaile, et kolhoosikord saaks suurtootmisena tagasi tulla. Ja seda tehakse õhinaga, et EL projekti raames on vaja raha ära kulutada. Seda mitšurinlikku looduse ümberkujundamist nimetatakse aga pärandkultuuri taastamiseks, justnagu oleksid meie esivanemad randadel, märgaladel ja soodes suurte ürgveiste karjadega mütanud. Ettevõtjaile rendimaadelt sülle langenud ja nende hooleks jäetud kaitsealustele liikidele tehtavast kahjust ei jõua siinkohal üldse rääkida, kuigi projekti autorite poolt jäetakse mulje, et tonniste lihaveiste sõrgade all peaksid kaitsealused taimed hästi kasvama.
Ei tea ühtki riiklikku poliitikat, mida oleks nii palju reformitud ja nuditud kui keskkonnakaitse valdkonda (viimane uudis: seiremonstrumi sünnitamine). Huvitav, miks halduskorraldust sama entusiastlikult ei reformita? Teadagi miks - haldusreform viib raha välja, aga keskkonna valdkond toob oi-oi kui palju raha sisse. Raha lõhna tundis ära endine pankur ja partei peasekretär Heiki Kranich, asudes keskkonnaministri ametisse 1995.a. Tema ajastuga algas Eestimaa keskkonnakaitses lõputu tohuva-pohu, mille räsitud looduskaitselisi järelmeid klaaritakse veel pikka aega. Ühe suletõmbega likvideeriti UNESCO ülemaailmse programmi „Inimene ja biosfäär“ raames loodud Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala. Asjatundjatega mehitatud keskused Saare-, Lääne- ja Hiiumaal saadeti hingusele. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, saadi veast aru ja üks inimene on pandud sellele unikaalsele koostöövormile uuesti õhku sisse puhuma.
Hiljuti tähistati Eesti looduskaitse sajandat aastapäeva, mis sai alguse Vaika linnuriigist. Tänased Vaika linnud (enamuses küll kormoranid) Vilsandi Rahvuspargi asukatena peavad läbi ajama ilma kaitsjateta. Vilsandi Rahvusparki kui toimivat keha pole olemas, see on vaid kaardile joonistatud geomeetriline kujund! Ja selle kujundi juhtimine toimub Matsalust, aga võib-olla Tallinnast, üks teadjainimene arvas, et Vilsandi Rahvusparki juhitakse hoopis Viidumäe looduskaitsealalt, aga miks mitte Kuressaarest, kus on ka osa Keskkonnateenistusest, oi ups, see on nüüd hoopis Keskkonnaamet asukohaga Matsalus… Vabandan, et te segapudru-kapsastest midagi aru ei saanud, ega minagi saanud sellele segadikule pihta. Muidugi, tänapäeval võib mida tahes juhtida kus tahes arvutiga kännul istudes, aga ma ei usu, et Tallinna Botaanikaaia tegevusi korraldatakse Saaremaalt.
Saaremaal, suurel osal Läänemeremaade unikaalsest regioonist, millest 20% on kaetud kaitsealadega, lisaks osaliselt mittekattuvaid Natura-alasid ja pea kogu ümbritsev meri, puudub kohapealne ametkond/isik, kes koordineeriks/korraldaks/vastutaks looduskaitse eest. Sama Hiiumaal, kus looduskaitse all koguni 24% pindalast (Keskkonnaregister). Ütlete, et ka rahanduse korraldamise keskust pole. Kuid rahandus on universaalne ja ühtne kogu riigile, seda võib korraldada Tallinnast või Frankfurtist. Loodus on unikaalne - see, mida ja kuidas kaitsta, on igal pool eriline. Talent, kes tahab koju tagasi tulla, peab saama ühest kohast arusaadavalt teada, milline loodusväärtus on tema maal, kui ta hakkab mereranna lähedusse elamist rajama, külarahva töötust vähendama ja rahva iivet tõstma. Väidan, et keda või mida ja kelle eest kaitstakse, ei ole päris selge. Talendid tulevad koju, õigemini ei lahku kodust, kui riik on loonud oma elanikele tänasele arengutasemele vastavad tingimused, seadmata mõttetuid takistusi ja piiranguid põlistava elu korraldamiseks omal maal, esivanemate poolt loodud radadel. Ja kui on seatud hädavajalikud piirangud/regulatsioonid, siis tehtagu need asjaomastele selgeks. Mitte nii, et keegi ärkas keset südatalve talveunest ja hüüatas: „oi ups, eelmisel suvel said vist Kaali kraatri servadel kasvavad samblikud kontserdi ajal kahjustatud, peaks Keskkonnainspektsioonist asja uurima!“ Aga nemad vaesekesed ei teadnus asjast mõhkugi…
Nuta või naera, aga meie keskkonnakaitse on nagu kihiline smuuti-kokteil era-, äri- ja riigistruktuuridest. Oleme kuulnud keskkonnapõgenikest, kes pagevad reostunud elukeskkonnast. Kahtlustan, et meil esineb pahupidi-keskkonnapõgenikke, kes on kaotanud lootuse lukustatud rannamaadel oma elu sisse seada ja põgenevad puhta looduse eest. Loodus teatavasti tühja kohta ei salli. Ehk täidaks seda mõistlikul kombel omaenda rannarahvaga, enne kui… Ja äkki jääksid talendid koju.
Haarates kinni vabariigi presidendi sõnasabast, soovitan alustada riigi korrastamist inimsõbraliku keskkonna loomisest. See aga nõuab uut mõtteviisi: viiksime keskkonnakaitse (vähemalt looduskaitse) välja poliitilistest tõmbetuultest, kutsudes seda korraldama neutraalse teadusasutuse. Arvan, et Teaduste Akadeemia keskkonnakaitse komisjon saaks looduskaitse korraldamisega hakkama, rakendades näiteks Eesti Maaülikooli looduskaitselisi tegevusi ellu viima. Sellega tabaksime ka teise kärbse – päästaksime Maaülikooli Tartu Ülikooli küüsist ja saaksime talle oma nime vääriva maalähedase funktsiooni. Mina küll ei tahaks, et minu järeltulev põlvkond elaks keskkonnas, mis on kujundatud parteidevaheliste vaidluste kompromissina. Looduskaitse ei ole maailmavaateline küsimus, see on eksistentsiaalne küsimus. Kui õige usaldaks oma maise tuleviku asjatundjate hoole alla, äkki saaks siis Eesti ÜRO õnneraportis parema kui 72. koha. Aga aega ei ole palju, sest kui Islandist saab EL liige, siis peame lisaks sooja õhu kvootidele hakkama arvatavasti ka külma õhu kvoote ostma.
P.S. Selle asemel, et keskkonnaminister istus hiljuti nädala naftapõletajate juures sooja õhu kvootide suurusi arutledes, võinuks uurida maakera pretsessiooni protsesse ja taevamehaanikat – selgitamaks inimestele tegelikke kliimamuutuste põhjusi.
