Algab ülipikk valimisralli
Samal ajal kui edasi kandideerivate saadikute võhm läheb täna juba suuresti valimiskampaania kavandamisele, on hakanud levima spekulatsioonid, et mitme kraadi võrra kangema asutuse, Euroopa Komisjoni volinikud võivad ametisse jääda vähemalt aasta lõpuni, kui isegi mitte kauemaks.
Liit ootab Dublini ja Praha jah-sõna
Kolm nädalat tagasi kukkus Prahas ootamatu pauguga kokku praeguse ELi eesistujariigi valitsus. Umbusaldushääletusega taandatud Tšehhi peaminister Mirek Topolánek väitis küll, et paanikaks pole põhjust - järgimist leiab eesistumise jaoks tehtud ametlik kava. Praegu valitseb olukord, kus ELi ei juhi konkreetselt keegi.
Seetõttu on märgata, et süsteemiga, millele kõva hoog sisse lükatud, ei juhtugi kutsari väljaviskamise korral suurt midagi. Nii nagu toimetas kuude kaupa ilma valitsuseta Belgia riik, saab praegu probleemideta hakkama ka pea kaotanud Euroopa ühendus. Rahulikum ongi.
Ainuke mure on reformikavaga, mis seisab ikka veel Lissaboni leppe ratifitseerimise taga. Tšehhi valitsuskriis andis jälle põhjust vanade hirmude esilekerkimiseks, sest lisaks Dublinile toppab see ka Prahas.
Iirlaste mõningale ülbusele on majanduskriis teinud korrektiive ja referendumieelsed küsitlused näitavad, et järgmisel hääletusel on sealt põhjust jah-sõna oodata.
Nüüd kardavad Prantsuse europoliitikud, et Tšehhi parteid võivad hakata kasutama Lissaboni lepet omavahelises arveteklaarimises ja üks poliitiline jõud võib teise poole maine halvendamiseks ratifitseerimist blokeerida.
Mu siinse Tšehhi-tuttava hirmud on seetõttu inimlikud - piinlikkust valmistab käpardlike poliitikute tõttu kõikidele tšehhidele laienev tiitel "Euroopa must lammas". Eelmisel aastal kuulus see iirlastele ning üle-eelmisel kangete kaksikute juhitavale Poolale.
Tango ei lõpe valimistega
Praegune olukord näitab teravalt suurt vajadust ühe konkreetselt identifitseeritava ELi juhtfiguuri järele. Saadikute valimise ja reformileppe ratifitseerimisega pole kogu valimistega seonduv tango sugugi läbi. Alles pärast seda algavad arutelud kahe populaarse positsiooni mehitamise osas: kellest saab ELi president ja ELi välispoliitika juht. Need liidrid hakkavad käsutama märksa mõjuvõimsamat portfelli kui näiteks Euroopa Komisjoni tänased asepresidendid.
Esimesele ametikohale on juba märgata kampaania algust. Ühendkuningriigist kostavad järjest valjemad oletused, et sinna võib asuda nende endine peaminister Tony Blair.
Kui nüüd järgmised kuud mõttes ajateljele asetada, saab selgeks, miks Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas küsimust oma uueks ametiajaks kandideerimise kohta veenvalt enneaegseks nimetab. Tõenäoliselt pole tal mingit põhjust praegusest kabinetist enne aasta lõppu lahkuda.
Kuigi Euroopa Parlament vahetub, jääb kõik muu samaks seni, kuni Dublin on hääled lugenud ja leppel ka teiste viivitajate allkirjad all. Juunis valitud saadikutele pakutakse küll suvel kinnitamiseks Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat, aga ametisse ei asu tema ja uued volinikud seni, kuni kehtiv Lissaboni lepe on lubanud kaks uut ELi liidrit valida ja nende võimupiirid jagada. Juhtugu see siis jõulude paiku või järgmise aasta magnooliate õitsemisajal.