Andres Arrak: Teadmised, oskused, kogemused

 (6)
Andres Arrak: Teadmised, oskused, kogemused
Andres ArrakFoto: Tanel Meos

Haridussüsteem ja selle paindlikkus on üliolulised, aga Eestis on asi vussi keeratud.

Üldistatult võiks küsida, kas Eesti haridussüsteem toetab:
a) noorte elus hakkamasaamist; b) Eesti majandusarengut. Esimene on tähtis mikro-, teine makrotasandil.

Noorte (alla 25aastaste) tööpuudus on olnud kõrgem kõikides riikides ja alati. Seda üsna lihtsatel põhjustel, millest tuleb juttu allpool. 2013. aasta märtsis ulatus see näitaja Hispaanias ja Kreekas üle viiekümne protsendi, Itaalias ja Portugalis neljakümne protsendi lähedale. Eesti noorte tööpuuduse määr (21%) oli n-ö keskmine. Ent näiteks Saksamaal ja Austrias jäi see alla kümne protsendi.

Liigsed ootused

Kui Eesti olukorda sügavamalt vaadata, saab aru, et noorte ning nende vanemate enese- ja väärtushinnangutes on midagi viltu läinud väga varakult, suuresti juba enne kooli. Midagi peab olema valesti klassiruumis, õppekavas, seadusandluses ja tööandjate peas.

Klassiruumis õpetatakse targaks, aga mitte hakkamasaamist, kujundatakse väärtushinnanguid, mis sageli ei toida ega vii elus edasi. Enamasti jäetakse üldse õpetamata, kust raha tuleb ja millised on tuleviku erialad või majandusharud.

Järgnevalt püüan anda vihjeid, mis minu arvates on valesti meie põhi-, kesk- ja kõrgkoolis. Eelnevalt aga on vaja mõista, millest sõltub hind tööturul. Kusjuures on üldteada, et noorte enesehinnang ja ootused enamasti ei vasta tegelikkusele. Üldine seisukoht on, et tööturul maksavad kolm asja: teadmised, oskused ja kogemus.

Teadmistega on tänapäeva noorel kõik korras, nad teavad palju, võiks isegi öelda, et liiga palju. Sel lihtsal põhjusel, et nad ongi kogu oma teadliku elu internetis üles kasvanud. Küll aga ei osata neid teadmisi süstematiseerida, üldistada ja analüüsida, eristada olulist ebaolu-
lisest.

Oskustega on aga kehvasti. Ja selles on süüdi niivõrd mitte noored ise, kuivõrd nende vanemad. Küsimus on valikutes pärast põhikooli. Enamik tublisid noori läheb edasi gümnaasiumi, vähem tublid ameti- ehk kutsekooli. Eestis on see näitaja 70%/30% üldgümnaasiumi kasuks. Euroopa keskmine on 40/60%, aga näiteks Šveitsis, Tšehhis ja Austrias koguni 20/80% kutseõppe kasuks.

Euroopas prevaleerib seisukoht, et mingi amet tuleb võimalikult kiiresti omandada, siis on leib laual. Kui selgub, et aju võtab, võib doktorantuurini edasi liikuda.

Eesti (lastevanemate) seisukoht on, et lapsepõlv peab võimalikult kaua kestma ja õppida tuleb ükskõik mida, peaasi et ei peaks tööle minema. Tagajärjeks on ennasttäis bakalaureus, kes on 22–23 aastat vana, teab väga palju, on omast arust miljonit väärt, aga endiselt mitte midagi ei oska. Erialaained tulevad magistrantuuris, aga enamik ju sinna mitte kunagi ei satu.

Teadmistele ja oskustele lisandub kindlasti kogemus. Ja sellega on lood kehvad. Siin saan jälle visata kivi lapsevanemate, aga eelkõige haridusministeeriumi kapsaaeda.

Nagu öeldud, teeb noor inimene oma elu esimese tähtsama valiku juba üheksandas klassis. Seetõttu peab tulemuslik karjäärinõustamine algama juba põhikooli lõpus, mitte abituuriumis. Valida on kahe põhimõttelise variandi vahel – üldgümnaasium või kutseharidus ehk ametikool.

Noorte valikuid mõjutavad nii vanemate kui noorte endi väärtushinnangud. Aga ka haridusministeeriumi seatud prioriteedid ning sealt tulenevad koolide pingeread. Viimased teatavasti põhinevad riigieksamite tulemustel. Need aga üheselt faktiteadmistel. Küll aga mitte käelistel oskustel või näiteks loomevõimel, innovatsioonil või ettevõtlikkusel.

Ametikooli lõpetanul on paber selle kohta, et ta oskab midagi. Selles mõttes on tal tööturul juba hinnasilt küljes. Gümnaasiumi lõpetanul on valida, kas süüa järgmised aastad edasi vanemate külmkapist või õppida edasi. Ja kuna matemaatika on kole koll, siis ongi meil (2010/2011. õppeaasta andmed) 7700 reaalainete ning 23 000 sotsiaalainete tudengit. Nii kubisebki Eesti tööturg üleharitud “loogidest”, kes tööandjat ei leia.

Kas kauaoodatud haridusreform aitab stagneerunud haridussüsteemis olulisi muudatusi esile kutsuda? Euroopa edukaimate riikide kogemusele tuginedes võiks vähemalt pooled Eesti gümnaasiumid päevapealt sulgeda. Aga mõned neist on hoopis maja eurorahaga viimase peal üles vuntsinud, kuid keda ei ole, need on lapsed.

Loe veel

Kuidas asja parandada?

Eestis on eurorahaga korda tehtud ka hulgaliselt ametikoole. Ent esiteks on neid liiga vähe ning teiseks dubleerivad nad mõttetult üksteise õppekavu ja erialasid, selle asemel et spetsialiseeruda – ühes koolis õpetataks puitu, teises rauda, kolmandas disaini ja neljandas infotehnoloogiat. Ning kõiki neid laialdasel ja kaasaegsel skaalal. Praegune kutsehariduse skaala on väga kitsas ja ei vasta kindlasti kõrgtehnoloogilise tootmise mitmekesistele nõuetele.

Edasi kõrghariduse tasemele nihkudes on pilt põhimõtteliselt sama. Ülikoole ja üliõpilasi on liiga palju, eriti nn akadeemilisel suunal. Tartu Ülikool on sisseastumise lävendi hoidnud kõrgel, ülejäänud ei ole. Nii võrdsustubki abiturientide arv kiiresti riigitellimusega ja tasuta kõrgharidus määritakse kaela pea igale soovijale. Ja kui tasuta saab, siis suureneb vale eriala õppijate arv kindlasti. Rääkimata pehmetest erialadest.

Kokkuvõtteks. Meie otsustajatele meeldib käia laias ilmas kogemusi omandamas, reisides äriklassis ja majutudes kallites hotellides. Miks siis seda tehakse kinniste silmadega, võiks (maksumaksja) küsida.