Vabaerakonna eestkõnelejana olen minagi teravalt kritiseerinud suletud poliitilist süsteemi, ebaõiglust erakondade rahastamisel, demokraatia halba toimimist ja rohujuuretasandi sõltuvusse seadmist parteidest. Kõik see muudab ühiskonna liiga kammitsetuks ja pettumuse liiga suureks.
Samas ei tohiks ükski kriitika minna üle piiride. Moraalitu on hullutada rahvast teostamatute lahenduste või ebareaalsete lubadustega. Kes meist poleks kogenud mõne suure pettumuse puhul tunnet, et nüüd küll võtaks nuia ja virutaks. Aga esimesest emotsioonist üle saades taipame, et see pole lahendus. Riigielus ja poliitilises juhtimises viivad nuiamehed ja –naised meid ainult veel suuremate probleemide ette.

Tuleb aga tunnistada, et igasuguste äärmuste üleskehutamisel on oma osa eliidi vigadel, hoolimatusel ja isegi rumalusel. Sellal, kui britid tegelevad parteijuhtidele Cameronile, Corbynile ja Farage’ile asendajate leidmisega ning naerdakse „leave“-kampaania eestvedaja Johnsoni vastutamatust, on meil põhjust vaadata õige sügavalt sellesse, mis toimub Eestis.

Sest väikesed ja suured protesti- ning pettumusmeeleolud, mis viisid britid Brexitini, on omal moel olemas ka Eesti ühiskonnas. Näiteks pelg pagulaste ees ning tunne, et poliitikute vastutamatusest on kõrini. Igal juhul peaksid valitsus ja Riigikogu oma tegevust kavandades väga mõtlema sellele, mida teha, et pettumust oleks vähem ning vandenõuteooriate asemel juhiks inimeste meeli kaine analüüs.

Tuleb küsida, kuidas me oma ühiskonda eeskujuga koos hoiame? Kas peale surutud vallapiirireformiga? Soovimatusega näha kaitset ja omaidentiteedi vajadust isegi nii olulise kultuuripiirkonna puhul, kui Setomaa? Maaeluministri avaldustega, et väiketalud on mõttetud ning alla 50 seaga farmid tuleks sulgeda?

Mida peaks mõtlema Pelgulinna kogukond terve mõistuse vastasest otsusest tuua süstlavahetuspunkt sealt, kus sellega probleeme ei olnud, tihedasse elurajooni? Enam pole linna ees Savisaart kui universaalse kurja kehastust, aga sellised asjad juhtuvad ikkagi. Paraku viivad just sellist tõugu hoolimatused meie inimesed protestiseisundisse.

Kohe-kohe peaksid Varssavist tulema head uudised selle kohta, kuidas NATO liitlased on valmis panustama meie julgeolekusse. Ja see ongi väga vajalik.

Selleks aga, et tahta olla paremini kaitstud, peab meil kõigepealt olema piisavalt palju seda, mida me ise väga kaitsta tahame. Kui inimesed tunnevad, et nendega ei räägita ja nende soovidest sõidetakse teerulliga üle, siis anname me sellega käest ära meie sisemise julgeoleku kõige olulisema tagatise. Kokkuhoidev ühiskond vajab eeskuju ja head sõna.