Lendu lasti hulk igasuguseid sõnu, neid pandi ka kirja. Ja tulemuseks oli see, et viha muudkui kasvas, ka hirm sai veelgi suurem. Ühel hetkel müristas Süüria ja Pariisi taeva all, siis ilmus päike välja, aga ega tuju sellest eriti paremaks läinud – kõigi vabadusi piirati varasemast veelgi rohkem.

Kui idapoolsest metsast kostus ähvardavaid huilgeid, suutis meid siin Eestis rahustada vaid liitlaste lennukimüra. Ju siis oleme jõudnud sõjamasinate häältega juba harjuma hakata.