Anneli Kannus: Tasuta ei saa midagi

 (2)
Anneli Kannus: Tasuta ei saa midagi
Anneli KannusFoto: erakogu

Ülikoolid on siiani saanud hakkama ilma praktika korraldamiseta, kuid kas bakalaureuse lõpetaja on sel juhul piisavalt ette valmistatud tööturule siirdumiseks?

Rakenduskõrgkoolide lõpetamine ei tule kõne allagi praktikat läbimata, Euroopa direktiividega kaetud õppekavades on praktikamahud ja -sisud suisa ette määratud.

Raskuste kiuste on koostöös tööandjate, kutse- ja erialaliitudega hakkama saadud. Samas on kõrgkool otseselt sõltuv tööandja heast tahtest, organisatsioonikultuurist, üldisest turumajanduslikust olukorrast Eestis.

Ministeeriumi poolt on justkui kogu õppe läbiviimiseks kõrgkoolile raha antud, s.t ka praktika rahastamine peaks tulema kõrgkooli tegevuskuludest (õppetegevus ju). Põhimõte tundub õige, kuid arvestamata on jäetud praktikaõppe iseärasused. Eelkõige see, et kõrgkool peab tagama (loe: otsima ja leidma) praktikakohad, korraldama lepingute sõlmimise, jagama infot praktikabaasile, tagama üliõpilasele nii kõrgkooli- kui ka töökohapoolse (loe: praktikabaasi) juhendaja, tegelema arveldamisega, rääkimata juhendajate koolitamisest.

Kõnelemata sellest, et tervishoiusüsteemis praktikantidele tasu ei maksta.


Valdkonna spetsiifikast

Tervishoius on mõistlik lahendus kasutada praktikabaasidena olemasolevaid tervishoiuasutusi. Praktika korraldamisel tuleb aga ühelt poolt kaitsta patsienti, teisalt tagada üliõpilase turvalisus, sh eririietus ja/või kaitsevahendid (siinkohal suur tänu tervishoiuasutustele, kes selle kulu on enamuses enda kanda võtnud).

Üliõpilane peab soetama isikliku praktikavormi ja selle eest ise hoolt kandma. Kõrgkool hoolitseb õppejõu eest, kes tervishoiuasutuses juhendamisi läbi viib. Nakatumine, patsiendi vägivald, tööõnnetused – need kõik nõuavad ideaalis nii kaitsesüstimisi kui ka praktikal oleva üliõpilase kindlustamist. Mõnes valdkonnas on see lihtsalt möödapääsmatu, ning üliõpilased (soovides vastavas valdkonnas praktikat teha) sõlmivad õnnetusjuhtumikindlustuse ise.

Iga õeks õppija vajab vähemalt nädala sisseelamist, teisel nädalal pidevat kõrvalseisjat iga oma tegevuse juures, kolmandal nädalal võib mõni julgem juhendaja (veendunud praktikandi oskustes) jätta ta mõne tegevuse puhul üksi. Seda kõike aga alles kolmandal kursusel (vahel ka teise kursuse lõpus). Esimene haiglapraktika vajab kindlasti 100% juhendaja juuresolekut.

Näiteks õe õppekava üliõpilasel on õppeaja jooksul ette nähtud 14 praktikat. Ideaalis toimub nendest vaid 2–3 linnas, kus asub ka õppeasutus, milles üliõpilane õpib, 1–2 praktikat ehk kodukohas. Mõnda erialast praktikat on Eestis võimalik läbida vaid neljas linnas. Ülejäänud tuleks (ideaalis) sooritada Eesti teistes linnades, mis omakorda nõuab raha nii majutus-, sõidu- kui ka toitlustamiskuludeks.

Tervishoiu kõrgkoolide sõlmitavad lepingud praktikabaasidega on rahalised lepingud. Ühelt poolt ei saa asutus, kes praktikantidega tegelda ei taha, endale tulevikus tööjõudu – lõpetajad lihtsalt ei vali seda tööandjat.

Teisalt on praktikandiga ka teatavat tüli, s.t iga asutus püüab kõrgkoolilt võimalikult “soodsat” tehingut välja kaubelda. Suures pildis tekitab see ebakõlasid, takistab koostööd ja lõpeb sageli eestlaslikult naha üle kõrvade tõmbamisega.

Tervishoius praktika korraldamiseks on riikliku süsteemi loomine hädavajalik ja mängureeglid selles süsteemis peavad olema kokku lepitud kõrgkoolide-praktikabaaside üleselt. Ühe praktikandi juhendamise kulud on x eurot/tund, mille praktikabaas saab oma eelarvesse näiteks iga poole aasta järel esitatud praktikaaruannete alusel ühtsest allikast (miks mitte sotsiaalministeeriumist?).

Kuna üliõpilase turvalisus praktikal on vaja tagada, siis üliõpilaste vaktsineerimise (näiteks iga-aastane gripivaktsiin) ja (õnnetusjuhtumi) kindlustuskulu tuleks lülitada haigekassa kuludesse. Praktikantide juhendamisega tegelemine on üks tervishoiuasutuse kvaliteedinäitaja – see viitab piisava hulga kogemuste ja vastava ettevalmistusega töötajate olemasolule. Kvaliteedinäitajate alusel saab kindlasti luua (lisa)boonussüsteemi ka praktikabaasile.


Fondidest oleks abi

Kui tahame tööturule parima väljaõppega inimest otse kõrgkoolist, tuleb esimeses järjekorras (näiteks haridus- ja teadusministeeriumi ja Euroopa Liidu vahenditest) luua fond, kust üliõpilane saab taotleda vähemalt majutus- ja sõidukulu praktika sooritamiseks.

Loe veel

Järgmise fondi võiks luua praktikabaaside jaoks, kes saaksid nii praktikandi tegelike kulude (kaitse- ja töövahendid), juhendamiskulude (juhendaja töötasu, juhendaja koolitus) kui kaudsete kulude jaoks taotleda toetust. Taotlemine ja taotluste menetlemine peaks olema võimalikult lihtne, elektroonne ja automaatselt kontrollitav.

Ühtlasi on tervitatav (lisa)-
süsteemi loomine, kus praktikantide tagasiside ja arvukuse alusel võiks ettevõte saada maksusoodustust, lisaboonust, tunnustust jms.

Tööturule suunatus ja igakülgne koostöö tööandjaga viib meid kindlasti võimalikele uutele lahendustele lähemale. Alustada saaks kõige lihtsamast – iga tööandja võib lisada oma kodulehele info, millises valdkonnas ja mitut praktikanti ta on nõus oma asutuses aasta jooksul koolitama.