ARGO IDEONI KOLUMN | Ega valitsus veini ei joo
"Elu on liiga lühike, et juua halba veini," kõlab teine tuntud ütlus, mida internetis omistatakse Johann Wolfgang von Goethele, kuid olemata tema loominguga sügavalt kursis, ei julge ma seda viidet siin kinnitada. Veenvalt kõlaks see isegi tundmatu autori suust.
Halba veini ei tahaks meist loomulikult keegi. Meenutagem D'Artagnani, kes oli mitte üksnes hea vehkleja, vaid ka äärmiselt valiv veinijooja. Kord saatis D'Artagnan oma teenri Planchet' väisama majaperemeest, musjöö Bonacieux'd, et too saadaks üürilisele pool tosinat pudelit Beaugency maakonna veini. Musketär lisas: "kui vein on halb, saadame ta paremat otsima."
Paremat tuleb saata otsima ka need, kes Eesti valitsuses leiavad, et õlle- ja viinaaktsiisi tõusu poole peale kahandades tuleb veinilt kogutavat maksu tõsta täie rauaga. Ning milline on selle erisuse sügav põhjendus? Lihtsalt see, et kui õlut ja viina veetakse autode viisi Lätist Eestisse, siis veiniga n-ö piirikaubanduse riske ei ole.
See tähendab, et valitsus sunnib nüüd Eesti inimesi oma maksupoliitikaga jooma halba veini. Kui Prantsusmaal või Hispaanias leidub joodavaid veine paari euroga, siis Eestis on see täiesti võimatu. Vein on Eestis niigi kallis, aga nüüd tuleb miskipärast väänata just tsiviliseeritud joogile eriti kõva rauaga?
Ega polegi muud teha, kui hakata märku andma raha ja jalgadega. Lätist tuleb seega edaspidi ka veini varuda, isegi kui see kuigivõrd odavam ei ole. Muidugi on veel mõistlikum laadida oma Ford Transit täis põllumajandustooteid mõnes Itaalia või Prantsusmaa veinipiirkonnas ja rool Eesti poole keerata. Seadusetähega on lubatud tuua maksuvabalt piiriületusel euroliidu maadest igaühel 90 liitrit veini, sellest kuni 60 liitrit vahuveini. Jätkub kenasti, et imporditud mitte-esmatarbekaupa tarbida heas seltskonnas sotsiaalse lubrikandina (kes joob üksinda, joob teatavasti koos saatanaga). Aga kaasatoodud šampanjast jätkub ka hommikusöögi juurde mimosa segamiseks (apelsine võib samuti Itaalias autosse panna, aga võib rahulikult Eestistki osta - kuni neile veel eraldi mimosa-aktsiisi pole peale rahmatud).
Ühesõnaga, tuleb tekitada olukord, kus vein on piirikaubanduse riskiga hõlmatud vähemalt samavõrd, kui plastpudelis Säästu Kange. Liiklus Euroopaga on meil ju tihe, hakatuseks võiks igaüks kasvõi Brüsselis Tallinna lennukile istudes pudeli Pinot'd endale kotti pista.
Superministeeriumi veiniriiul jäi küll üle noatera kohvikusse alles, kuid üsna pooljuhuslikult, hooletu käeviipega paneb võimukoalitsioon nüüd veini Eestis maksupoliitilise põlu alla.
Ent veini on viinamarjadest valmistatud tuhandeid aastaid kauem kui eestlased elanud Läänemere ääres. Selles mõttes pole erilist tolku nuriseda ühe valitsuskoalitsiooni läbimõtlemata veinivaenulikkuse üle. See jook elab üle nii praeguse Eesti valitsuse kui ka veel mõned järgmised.
Muide, selle jutu pealkiri on üksnes loetavuse tõstmiseks selline – kas keegi tõesti arvab, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise ürituste käigus pole ainsatki pudelit veini ära joodud ning et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul ei juhtu seda ka järgmisel aastal? Mitte, et sellepärast oleks tarvis moraalitseda, kuid tahaks siiski loota, et omaenda aktsiisipoliitika pärast ei hakata nüüd neil üritustel vähemalt valitsusele halba veini pakkuma.
Ja oleks need võimutegelased siis hankinud meile siis kompensatsiooniks vähemalt soojema kliima! Sest kui just peab jooma veini asemel õlut, siis külm õlu läheb ju tõsiselt heaks ikkagi alles siis, kui väljas on +30 kraadi.
