ARGO IDEONI KOLUMN | Me oleme kõik Urmas Reitelmann

 (91)
EKRE 2017. aasta Tallinna kohalike omavalimiste programmi tutvusamine
EKRE 2017. aasta Tallinna kohalike omavalimiste programmi tutvusamineFoto: Hendrik Osula

See võimas Ajaloo lainehari, mis lükkas taeva poole Trumpi, Brexiti, Johnsoni, on seesama, mille sabas surfab ühel vahusel siilukesel kõigest väest ülespoole ka Reitelmann.

Riigikogu väliskomisjon hääletas ja toetas enamusega 7:6, et EKRE rahvaesindaja Urmas Reitelmann läheb Eestit esindama Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni. Seesama Reitelmann, kes 2015. aasta sügisel - ajal, mil ta töötas Kaitseliidu avalike suhete osakonnas spetsialistina -, kirjutas Facebookis võimalike Süüriast Eestisse pürgivate põgenike kohta nii: "Euroopasse valgub saast, [---] Eestis parasiteerib 300000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud, kuidas oleks Sinu arvates võimalik inimesteks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid?".

Reitelmanni valimine Eesti parlamendi tähtsa välisdelegatsiooni liikmeks tekitas osas ühiskonnast suurt pahameelt. "Millised kruustangid ja mis organite ümber sunnivad teid järjest Eesti kuvandit auklikuks laskma?" küsis ajakirjanik Krister Paris Eesti Päevalehes. Valitsuskriitilise ühenduse "Jah vabadusele, ei valedele" esindajad läksid neljapäeval riigikogu väliskomisjoni ja andsid üle protestiavalduse. "Vaenuõhutaja premeerimine olulise esindusrolliga legitimeerib sellist käitumist ühiskonnas ja võimendab ning võimaldab vihakõne ja vaenutegude levikut," seisis pöördumises.

Paremat kõnepruuki

Seotud lood:

Mulle isiklikult meeldiks samuti, kui Eestit esindaksid rahvusvahelisel areenil inimesed, kelle pagasis leidub mõnevõrra väärikamaid publikatsioone. Kelle vaateid teab avalikkus läbi teistsuguse kõnepruugi. Inimesed, kellele ei tundu isegi alateadvuses nii, et sajad tuhanded vene keelt kõnelevad Eesti elanikud sarnanevad parasiitidele.

Aga ma pean ka möönma, et seda maailma, kus Urmas Reitelmannid ei saanud poliitikas olulisi esindusrolle, lihtsalt ei eksisteeri enam. See maailm on kadunud ja ei tule meie juurde tagasi.

Maailma juhivad aastal 2019 liidrid, kes on võimelised ütlema palju avalikumalt ja hoopis suuremale auditooriumile väga sarnast tüüpi sõnumeid, nagu teatas tagasihoidlik suhtekorraldaja Urmas Reitelmann oma neli aastat vanas, obskuurses sotsiaalmeediapostituses.

Mitu Donaldit on Urmas?

Kui võtta mõõtühikuks Donald Trump, siis too Reitelmanni vana avaldus - no kannab see välja kusagil umbes 0,3 Trumpi? Või mingi 0,15? Need Eesti vanad pahandused on lihtsalt hale, amatööri tase.

Või Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani äsjane Twitteri-avaldus, et ta võib avada väravad ja saata 3,6 miljonit Süüria põgenikku Euroopasse? Sest ta tõepoolest saab seda teha. Erinevalt Reitelmannist, kel puudusid igasugused hoovad mõnd sõjapõgenikku üheski suunas liigutada.

Urmas Reitelmann on üks osake Eesti poliitilisest pildist, meie demokraatia parlamentaarsest spektrist. Kas ta on mõni öösiti maailmavallutusplaane hauduv külahull, kelle istmikujälg on näha bussipeatuse kõrval porimülkas? Ei ole! Eesti rahvas valis täies uhkuses ja teadmises Reitelmanni end esindama Toompeale, andes talle pealinnas 2585 toetushäält. Selle üleva mandaadiga on ta sama kõva mees jalutlema Strasbourgi pehmetel vaipadel kui Pika Hermanni jahedas varjus.

Seepärast oleme meie kõik veidi Urmas Reitelmann, nii nagu me oleme ka natuke Kersti Kaljulaid või sutsuke Jevgeni Ossinovski.

Puhtale parketile

See oli kunagi vanas maailmas nii, et demokraatias toimisid töökindlad filtrid, mis üldjuhul jätsid Reitelmannid nende vähesilmapaistvatele spetsialisti kohtadele ega lubanud neid kõrgematesse sfääridesse. See oli maailm, kus päris tippu ja puhtale parketile jõudsid piltlikult öeldes siniverelised aristokraadid, ehkki neil polnud ette näidata XVIII sajandi hertsogitiitlit. Inglismaal on sellest maailmast veel sügavad jäljed ja peaministriks taas kord üks Oxfordi ülikooli eliit-tudengite Bullingdoni klubi kaasvõitleja. Aga temagi tänane positsioon on pigem suurepäraste demagoogiavõimete kui eliitkoolitausta tulemus.

Reitelmanni läbimurre olulisse esindusrolli ei juhtunud mitte eile riigikogu väliskomisjonis. See leidis aset, kui ta koos mõttekaaslastega EKREst rahva seas popiks muutus ja nad tänavu kevadel pea viiendiku parlamendikohti hõivasid.

Reitelmanni sööst ülespoole kogus tuure, kui valimised võitnud erakond poliitilistes kombinatsioonides alla jäi ning EKRE valitsusse tõusis. Ja kes ütleb, et mees on saavutanud lae? Nüüdses maailmas ei takista ju miski Urmas Reitelmannil saamast näiteks Eesti kaitseministriks või välisministriks.

Kus hoitakse standardit?

Jah, praegu on neil kohtadel teised inimesed, teisest erakonnast. Aga valitsustes ikka juhtub vangerdusi. Põhimõtteliselt mingit probleemi ei ole. Kui isegi Kanada peaministri Justin Trudeau minevikust, kelle poole õhkas pool progressiivset feminismiüldsust, tiriti lagedale mudased leheküljed, mis me siin kõneleme ühest Eesti parlamendi neljanda pingirea kangelasest? Kus küll hoitakse seda puhtuse, süütuse standardit, millele Eestis rahva valitud mees vastama peab?

Ja tegelikult ka. Vaadake ilma peal veidi ringi ja te näete, et üks kammitud juustega keskealine valge härra, kelle minevikus on mõni mõtlematu, ütleme siis päris halb avaldus või tegu, ei ole ajalooliste maalidega dekoreeritud valitsuskabinettides just ebatüüpiline nähtus.

Ja kui läinud sajandil sai rasvase pealkirjaga minevikupaljastus poliitika-areenil hõlpsalt kabelimatsuks, siis täna pöördub sõnaosav poliitik läbi ühismeedia otse rahva poole ning näitab kallutatud meedia valeuudiste-jüngritele otse kätte, kuidas Luukas õlut teeb.

Täna Reitelmannid kerkivad, homme võivad nad olla juba tipus.

Midagi kusagil vaob.