DEBATT: Kodumaise toidu propageerimine pole kindlasti reklaam
Kuidas oleme aga suutnud seda sõnumit edastada? Ausalt öeldes — suhteliselt vaevaliselt, vähemalt riigitelevisioonis.
Erakanalid on mu meelest olnud tolerantsemad, neid on huvitanud vahel ka põllumehe-toidutootja edulood, mitte ainult uudised selle kohta, kus nägi ilmavalgust kahe peaga vasikas.
Põllumehe kohustus
“Aktuaalsest kaamerast” käis hiljuti läbi uudis, et põllumajandusministeerium pakkus online-meediale avaldamiseks artikleid, mis kutsuvad eelistama Eesti toitu, soovides, et lugude juurde ei lisataks märkust, et see on reklaam.
Ajakirjanikud — toimetajate ja esindusorganisatsioonide tasemel — mõistsid selle hukka kui soovi tellida varjatud reklaami. Selline reaktsioon jäi minu kui toidutootja hinge kriipima.
Ma ei ole ka põllumajandusministeeriumi mitme seisukohaga nõus olnud, kuid antud juhul saan vaid heaks kiita iga sammu, mis tehakse Eesti toidu propageerimisel.
Kas reklaam on see, et Eesti on iseseisev ja rippumatu riik? Kas ka see, et ilma omamaise toidutootmiseta pole riigi olemasolu võimalik?
Minu arusaamist mööda on reklaam see, kui kutsutakse ostma mingit kindlat toodet. Põllumajandusministeeriumi pakutud lugude subjektiks olnuks aga puhas kohalik toit.
Eesti põllumajandus on tänu Euroopa Liidu abile arenenud lausa seitsme penikoorma sammudega ning uute liikmesriikide seas kindlalt esimeste hulgas. Kes juba põllumajandusega tegeleb — valdkonnaga majanduslikult toime tulek on palju raskem kui näiteks saapavabriku majandamine –, sellel on juures ka pisike kiiks.
Meie isad ja vanaisad on Eesti rahvast toitnud ning nende mälestus, kogemused ja oskusteave ning põlvest põlve edasi kandunud kohustus sunnivad ka meid seda tegema.
Saapavabrikus oleksid põllumehed väga oskuslike majandajatena juba ammu palju rikkamaks saanud, kui nad praegu on. Põllumehe töö pole saapatootmine, mille võib soovi korral isegi päevapealt lõpetada.
Austatud meedia! Kui taas sünnib kahe peaga vasikas, siis enam ma teid seda kajastama ei kutsu. Ma tahan hoopis seda, et ka siis, kui sünnivad vaid kõigiti normaalsed piimaandjad, näeksid ja kuuleksid toidutootjate tegemistest kõik need, kes meie toodetu ära söövad.
Kas ajakirjanduse pärisosa on kajastada viieminutilises klipis uudist, kus valiti aasta kõige koledam koer, või sidestuda sellega, et me kõik tahame iga päev oma kõhu head toitu täis süüa? Ja kui ärasöödu ei ole valdavalt Eesti toit, siis ma ei julgeks anda garantiid, et kere meid kiidab.
Eesti toidu kui sellise propageerimine pole minu arvates reklaam, vaid meie kui rippumatu riigi jätkumise garantii. Kui inimesel on kõht tühi, ega ta kipu siis ka ajalehte-ajakirja tellima ega televiisorist reklaami vaatama.
Vaba ajakirjandus
Vaba on ajakirjandus, vabad on lugejad, vabad on arvustajad — nii see peabki olema. Kuid vaba on ka meie kõigi ostueelistus: kas osta seda, mis sutike odavam, või mõelda, et mõne aasta pärast on kellegi hetke-ostueelistuse sunnil Eesti põllumehest saanud saapavabrikant?
Põllumees-toidutootja palub andeks, kui ta ei ole saanud aru kõigist ajakirjandusmaastikul kehtivatest reeglitest.
Kuid meil oleks siiski hea kuulda seda, et kõik reeglite järgijad toimivad oma mitteajakirjanduslikus tavaelus põhimõtte järgi: eelista eestimaist toitu vaatamata sellele, kas põllumajandusministeeriumi kinnimakstud sellekohast üleskutset käsitletakse reklaamina või mitte.
