Eesti kalakasvataja: Norra lõhe mürgisusest rääkiv film on kallutatud

 (56)
Eesti kalakasvataja: Norra lõhe mürgisusest rääkiv film on kallutatud
PR Foodsi meeskond Veerel, SaaremaalFoto: PR Foods

Augusti lõpus avaldas Maaleht kokkuvõtte dokkuurimusest "Odlad norsk lax - världens mest giftiga mat". Saaremere Kala ASi vesiviljeluse divisjoni direktor Margus Rebane leiab, et filmi tasub vaadata ärksa kriitikameelega. Veel parem kui omada reaalseid teadmisi kalakasvatamisest.

Olen filmi vaadanud juba aastaid tagasi. Pean ütlema, et kogu film on paras koogel-moogel, mis läheb pealkirjast („Kasvatatud Norra lõhe - maailma kõige mürgisem toit” – toim) üsna kaugele.

Filmis on kokku otsitud kõik, mida vähegi võimalik negatiivselt kajastada. Raske on kommenteerida üksikuid lõike, mis kannavad selget eesmärki, on väga kallutatud ja edastavad ainult ühe huvigrupi sõnumit. Konstruktiivse kriitika asemel lahmitakse valimatult.

Mitte kemikaalid, vaid tavaline vesi

Hakkame otsast peale. Kohe alguses näidatakse, et kalakasvanduse värav on lukus ja sinna sisse ei pääse. Nagu leiaks seal aset mingid valgust kartvad teod. Tegelikult on see täiesti normaalne - bioturvalisuse nõue näeb ette, et kõrvalistel isikutel ei ole vaja kasvanduste territooriumil viibida.

Seejärel väidab filmi üks keskseid figuure, Norra keskkonnaaktivist Kurt Oddekalv, kuidas kasvandustes pritsitakse lõhetäide hävitamiseks vette kemikaale. Väidetavad kemikaalid on nii mürgised, et kalafarmi töötajad peavad kandma kummiülikondi ja gaasimaske.

Seotud lood:

Tegelikult nähtub kaadritest, et töötajad kannavad tavalisi tööriideid ja neil pole mingeid gaasimakse. Voolikutest voolab neil minu meelest tavaline vesi, millega pestakse võrke ja pontoonsildu.

Pealegi pole lõhetäidega võitlemiseks kunagi „kemikaale” voolikust vette lastud. Selleks on kasutatud näiteks vesinikülihapendit, mille lahuses kalu lühikest aega hoitakse. Miks nad seal veega linnuvõrke ja pontoonsildu uhavad ei oska öelda, kuid mul puudub Norra kalakasvatusest ka kogemus.

Küll võin öelda, et meie ei kasuta ega ole kunagi kasutanud mingeid pestitsiide. Samuti ei kasuta me antibiootikume. Rootsi ja Eesti kasvatustes pole kunagi kasutanud, Soomes viimati 2014. aastal kui olid ekstreemsed tingimused.

Kui kalad nakatuvad haigustega, tuleb kasutada ravimeid, et nad ära ei sureks. Peale seda tuleb jälgida hoolega karantiiniaega. Nimelt on ravimite kasutamise puhul kindel aeg, mille jooksul seda kala ei tohi realiseerida. Lõhetäisid Läänemeres ja siseveekogudes ei esine ning selle parasiidiga puudub meil vajadus võidelda.

Norra ja Vietnam pole võrreldavad

Avakaadrite järel minnakse kohe Norrast Vietnami. Näidatakse pangasiust ja selle kasvatamist, kuigi film pidi rääkima lõhest. Sellega luuakse negatiivset fooni. Arengumaades on tihti probleem järelevalve ja reeglite puudumine. Filmist jääb mulje, et nad võrdlevad Skandinaavia töölepinguid ja töötingimusi Vietnami omadega. Need on kaks täiesti erinevat teemat ning võrdlusel puudub igasugune mõte.

Edasi räägitakse Läänemere kala mürgisusest ja sellest tehtud kalajahust. Tegelikult on paljudel kalajahu tehastel olemas tehnoloogia dioksiinide eemaldamiseks kalajahust ja kalaõlist. Dioksiinide sisaldus Läänemere kalas on iga aastaga vähenenud, üle normi esineb ainet vaid suurtes kalades, kuna see koguneb aastatega.

Täiesti teemast väljas on jutud radioaktiivsusest. Kasvatatud kala on selles kontekstis kõige ohutum, kuna see ei pärine Arhangelskist, Fukushimast või Tšernobõlist.
Järgmiseks käivad nad Rootsi kala poes ja ostavad merest kalastatud lõhet ja räime ning sinna kõrvale serveeritakse poemüüja hoiatus – pole mingit pistmist kalakasvatusega.

Vastaspoolele sõna ei antudki

Filmi lõpus räägib üks prantsuse onkoloog, et on ohtlik süüa suurt kala nagu suured tuunikalad ja lõhed. Kuskil ei mainita kasvatatud kala, vaid tegemist on loodusliku kalaga. Siin on probleem selles, et mida suurem kala, seda vanem ta on ja läbi toiduahela akumuleeruvad raskemetallid kala lihas.

See ei tähenda, et neid ei võiks süüa, aga nende söömisega tuleks pidada piiri. Kui süüa tuunikala kord või kaks kuus ei ole mingit probleemi. Aga kui seda süüa kolm korda nädalas, siis on oht, et organismi ladestub raskemetalle rohkem kui vaja.

Loe veel

Viimaks, selles filmis ei ole antud väga palju sõna neile, keda süüdistatakse. Kuigi normaalne on, et ka teine osapool saab võimaluse vastata süüdistustele või selgitada, mida nad seal kaadrites tegelikult tegid. Eriti nii tõsise väite puhul, nagu voolaks kalafarmides voolikutest otse merre mürkkemikaalid, samas kui see võis – nagu öeldud – olla tavaline vesi.

Lõhetööstus on Norra jaoks nii oluline, et nad ei saa lubada endale mürgise kala müüki. Tulemus oleks kogu sektori katastroof. Kui filmitegijate väited peaksid paika, tähendaks see, et kogu maailma veterinaarametid on korrumpeerunud ja norrakad maksavad nende vaikimise kinni – päris julge väide!

Vaata Maalehe veebihitiks osutunud filmi siit.

Saaremere Kala AS kuulub PR Foods gruppi

  • PR Foodsi forellikasvandused asuvad Rootsis ja Soomes.
  • Tehased Renkos ja Kokkolas (Soome), Saaremaal (Eesti) ning Aberdeenis (Suurbritannia).
  • Lõhe ostetakse valdavalt Norrast, Taanist, Rootsist ja Šotimaalt.