EESTI MEES: Naised on vaimsuse kandjad. Mehed, ärge laske neil minna!
Oskus näha ennast kaasteeliste – mehe jaoks on naised teatavasti teiselt planeedilt pärit, seega õppimisväärne liik - pilgu läbi on intelligentsuse tunnus ja eduka elu eeldus. Tulebtunnistada tõde: hiljuti avaldatud inimarengu aruanne tõi välja, et usaldus oma riigi vastu on kukkunud ja väljaränne suurenenud, kasvanud on ka rände saldo ehk siis koefitsent välja- ja sisserände vahel.
See koefitsient näitab viimaste aastate uskumatult halba suundumust, nüüd siis ka numbrites. Statistikaameti andmetel on viimase seitsme aasta jooksul riigist lahkunud 4661 meest ja 10 777 naist. Kuidas seda ilmselget väljasuremist peatada? Mis võluvägi nüüd enam tagaks suurema usalduse oma riigi tulevikuväljavaadete suhtes? Üha enam ka neid Eesti naisi, kes millegipärast veel isamaale on jäänud, leiab endale mehe välismaalt. Miks?
Miks otsivad Eesti naised mehi välismaalt?
Ja veel üks retooriline või eksistentsiaalne – millist võõrsõna just eelistate – küsimus. Kellega abiellub kõik see 6000 üleliigseks osutunud, mahajäetud ja –kantud meest, kes eestlannasid kodus hoida ei suuda?
Nõukogude ajal imporditi tööjõudu, nüüd siis teisest rahvusest ja rassist naisi – mis pole vast rahvastiku elujõulisuse seisukohast kõige hullem, mis juhtuda saab, ent rahvuse seisukohast on hukatuslik. Emakeel. See sõna ütleb kõik. Muukeelsed import-emad ei kasvata uusi eestlasi. Sõdade ja okupatsioonide ajal vallutajatega lapsi saanud naised on igast rahvusest järglased eestlasteks kasvatanud – nüüd aga lahkuvad meie olevased ja tulevased emad koos eesti keele ja meelega. Jääb keeletus ja meeletus. Aamen.
Üleharitud ja alamakstud naised
Eks naisi ja mehi ole ikka püütud läbi aegade vastandada, kuid eelmainitud aruanne tõi välja tõsiasja, et oleme küll vabad, kuid vaesed ja sooliselt ebavõrdsused. Kusjuures mingitest sookvootidest ega palkadest rääkida pole antud juhul enam mõtet. Otsus on tehtud. Eesti naised saavad meestega võrreldes kolmandiku väiksemat palka, sellega hoiame Euroopas esikohta - samas mitte kusagil Euroopas pole naiste ülekaal kõrgharitute hulgas nii suur kui Eestis. Seega naised on diplomit kaks korda rohkem tahtnud, et oma positsiooni ühiskonnas parandada.
Mis saab üleharitud ja alamakstud naistest? Poisid õpivad paraku vaid siis, kui vanemad sunnivad ja kui õppimine tõotab paremat palka. Neiud õpivad ja harivad end kohusetundest, sisesunnil, tuleviku nimel - kuni lahkuvad riigist. Naised on aktiivsed, osalevad lugematutel koolitustel, laulavad ja tantsivad, tegelevad käsitöö ja vaimsete kunstidega, kuid mida rohkem naised jätavad avaliku elu ja poliitika meestele, seda rohkem Eesti riik kreeni vajub ja seda enam soolised stereotüübid kinnistuvad. Kuni ongi kõik. Kõlab nagu katastroofihoiatus? Seda ongi vaja. Inimesed on sõnade suhtes immuunseks muutunud, värvi on vaja paksult panna, et plakat nähtavaks teha.
Kahjuks on Eesti koalitsiooniparteid valinud väljasuremise teelt tagasi pöördumise asemel ringkaitse ja eiravad naiste tasakaalustavat arvamust. Mispeale naised lähevad ja arvavad mujal.
Aga mehed, kas meheks sündimine on elukutse? Kõik me teame, et loomariigis tuleb ellujäämise nimel ennast isasena topelt tõestada. Muidu löövad teised isased su maha ja emased sind soojätkajaks ei vali. Seega on tüsenevat, haigustest kubisevat ja mugavat Eesti meest lihtne hukka mõista, kuid kas ka mõista? Heasüdamlikud Lõuna-Eesti mehed elavad kui vene ruletis: kui läheb hästi, siis saadakse mingigi, kui eriti vahvasti, siis lausa hästi tasustatud töökoht. Kui mitte, on allakäik kiire. Mees lihtsalt joob meeleheitest oma võimekuse maha ja sureb lõpuks äraaetud hobusena. Lihtsalt? Õigupoolest ei saa ma päriselt aru, mille eest töötud ja sellest meeleheitel inimesed end tagasi ahviks joovad – aga kuidagi see neil õnnestub. Ja kohutavalt massiliselt teatavasti.
Eesti meest on lihtne hukka mõista
Palgalõhe vältimiseks võiksid kõik palgad olla avalikud, kuna seni veel Eestimaal olevad naised on nõus ka väiksema palgaga - samas nad ei teagi ju, kui palju nende meeskolleegid teenivad. Avalike palkadega oleks tööturg õiglaselt läbipaistvam. Kui näiteks vallaline 25 aastane naine annab Eesti riigile loobumisvõidu ja realiseerib oma võimed edukalt puhastusteenindajana Soomes, siis raamatupidaja-spetsialistina leiba teeniv 45 aastane kolme lapse ema on alusetust usaldusest ja põhjendamatutest lootustest oma riigi suhtes veel paigale jäänud. Kuid mõtleb temagi: kui minust maailmale ikka kasu ei ole, väärin enesegi poolt pelgalt haletsust ja põlgust, mitte enesearmastust, mis on edasiviiv jõud, milleta oleme iseendaga pahuksis.
Eesti intellektuaalne ja vaimne vägi kaldub aina enam naiste kanda, sama jutt on ka naiste kohustuste osas – seda kõike kõikide imestuseks Euroopa kontekstis harvaesineva palgalõhe kiuste. Kogu aeg räägime kurvalt ja otsekui muutumatust paratamatusest, et teistes Põhjamaades on teistsugune ühiskonna mudel - on rohkem sotsiaalsust, samas kui Eesti on justkui väga liberaalne ja turumajanduslik… Kuid inimarengu aruandest tuleb välja, et Eesti on Põhjamaadele oletatust oluliselt sarnasem, sest turukeskse retoorika varjus oleme teinud reforme Skandinaaviaga sarnaselt. Peamine erinevus on siiski selles, et Eestil on oluliselt vähem käsutada raha, kuid raha ümberjagamise alused on siiski sarnased põhjamaadega.
Oluline märksõna on noorte naiste palgaküsimus, mille üheks lahenduseks oleks miinimumpalga tõstmine, et ka puhastusteenindajad, kassapidajad ja põetajad end vähegi inimväärselt tunneksid. Loogika ütleb, et ka minimaalne palgatõus aitab kaasa tööviljakuse kasvule. Hüvitised peavad olema saavutustega proportsioonis, õigele inimesele tuleb pakkuda õiglast tasu. Kõik selleks, et säiliks eneseusk ja teadmine - kui teen, siis ka saan.
Maapoistele terendab pruutide põud
Maapiirkondades on teatud-tuntud pruudipõud. Näiteks Kanepi mees ei suuda välja murda nõiaringist, sest eeskujud õpetavad juba varasest noorusest teda joodikust traktoristiks identifitseeruma. Ka poiss Koerus teab, et kohalik tegija on hundijalavett libistav ühistu traktorist, sest teistsugused naerdakse anomaaliana välja. Mis haridus või sport – pole kombeks, järelikult pole olemas!
Ka Tõrvas on liiga paljud noormehed jäänud haridussüsteemi hammasrataste vahele – põhikool, heal juhul mõned aastad peale, samal ajal kui neiud lõpetavad kaks korda sagedamini kõrgkooli. Tänapäeva naine ei soovi enam oma nõudmistes järele anda selle nimel, et end madalama haridustasemega mehega siduda ja nii minnaksegi otsima oma printsi, et leida mujalt maailmast oma lastele isaks see instinktidest dikteeritud edukas, rikas ja mõjukas. Rikas mees isegi seksib paremini. Väidetavalt. Küllap siis nii ongi. Loogiline - kui mehes on enesekindlust ja kirge, on ta heas tujus ja terve. Tervist ei saa küll raha eest osta, kuid kui mehel on raha - tema väärikuse mõõtühikut - on ta palju tervem ja oma erektsioonihäireidki saab ta raha eest ravida...
Naised heietavad õhinal välismaa meeste headusest. Miks Eesti mees ei ole pehme, delikaatne, dresseeritult ja kuulekalt raha teeniv nagu Rootsi svensson? Sest ta tahab olla jonnakalt kõva alfaisane ka siis, kui ükski näitaja seda ei kinnita. Kellele siin Maarjamaal seda Skandinaavia pehmet isast ikka vaja on. Kes julgeb olla avatud oma pehme külje suhtes, see avastab ka feministide näägutuseta, kui oodatud tugev hellus naiste seas tegelikult on.
Eks see olegi ju peamine välismaa meeste tõmme – nad on hoolivad, ei karda lähedust, on romantilised, ära kuulavad ja tundeid mõistvad ... Seega, Eesti mehed, kõik on meie endi kätes! Kui laseme jonnakate ja suletute, harimatute ja joodik-töötutena naistel minna, jääb meile kätte vaid üks üleliigseks muutunud asi…
