Eesti on muutunud vihaseks

 (774)
Eesti on muutunud vihaseks
Ekspress Meedia

See on minu kiri kaksteist aastat tagasi lahkunud isale, kes õpetas mind olema Eesti patrioot. Ma olen mures, sest viimase aastaga on meie riik muutunud vihaseks.

Kallis isa! Kui sa meie hulgast lahkusid, kirjutasin sulle samuti kirja, kus lubasin, et “sinu elu ei lõpe – elan ka sinu eest; iga rännak, riik või seiklus, millest läbi kihutan, oled sa minuga kaasas, minu südames – see saabki olema meie maapealne kohtumispaik”.

Olen oma rännakuil õppinud tundma maailma paiku, mis jäid sulle võõraks; tutvustanud Eestit inimestele, kes ekraanidel ja raamatutes paistsid meile valgusaastate kaugusel olevat; tundnud valu ja raskusi, mis on õpetanud mind saama paremaks inimeseks, paremaks eestlaseks.

Meie noor Eesti on olnud tubli, isa! Mäletad, kui rääkisin sulle lugusid oma päris esimestest reisidest, kus küsiti küsimusi nagu “Kas Eestis televiisoreid ka on?” või “Kas teil jooksevad seal jääkarud ringi?”. Kui ütlen praegu, et olen Eestist, toob see kaasa heakskiitva noogutuse nii Ameerika Ühendriikides, Jaapanis kui Austraalias. Sest nüüdseks on Eesti üks maailma arenenumaid digitaalseid riike – kahju, et sina, isa, jäid ilma mobiil-IDst, e-valimistest ja Taxifyst.

Viha ja vastasseisu õhutamine on viinud meid selleni, et pead on tõstmas kodukootud terrorism ning vägivald.

Oleme endiselt veel noor riik, aga loetletu teeb meid samm-sammult rahvana rikkamaks. Palju suuremate sammudega kui riike, kellega seda teekonda koos alustasime, nagu näiteks Valgevene või Läti.

Seotud lood:

***

Sina õpetasid mind olema patrioot isegi siis, kui me seda veel ei tohtinud olla. Mind õpetasid su lood sinu isast ja emast; valust ja vaevast, mida inimesed läbi tegid – kaotamata kunagi usku, et vabadus tuleb ja maailm avaneb meile. See septembriõhtu 1988. aastal, mil ma su õlgadel hoogsalt sinimustvalget lippu lehvitasin ning me koos sadade tuhandete inimeste keskel laulsime riigist, mis oli minu jaoks olemas vaid sinu lugudes. See austus ühise kultuuri ja pärandi üle, mida tookord õpetasid, käib minuga kaasas iga päev.

Viimase aastaga on Eesti muutunud vihaseks. Viha ja vastasseisu õhutamine on viinud meid selleni, et pead on tõstmas kodukootud terrorism ning vägivald.

Paari nädala eest, ühel täiesti tavalisel õhtul helises mu telefon. Teisel pool oli minu ameeriklannast sõber – šokiseisundis. Ta oli just käinud oma kodu lähedal Tallinna südames koeraga jalutamas ja rääkis parajasti telefoniga, kui teda ründasid kaks eesti meest.

Mehed asusid teda ning koera kividega loopima, karjudes inglise keeles: “Mine koju, välismaalane!” Nii mu sõber kui tema koer said vigastada – koer raskemalt.

Mu sõbra abikaasa on eestlane. Tema kodu on Eestis, tal on siin ettevõte, mis loob töökohti. Tema süda on Eestis. Maailmas ringi rännates on ta üks suuremaid Eesti saadikuid, kes kiidab seda innovatiivset riiki, mille ta oma koduks on valinud. Ent selgub, et tal pole enam oma valitud koduriigis turvaline.

Ta pole kaugeltki ainuke. Sel nädalal sain teada, et minu ettevõtjast sõbra hispaanlasest töötaja, kes juba seitse aastat Eestis on töötanud ja makse maksnud, on langenud sarnase rünnaku ohvriks.

Teda ja tema kaheksandat kuud lapseootel kaasat on juba paar nädalat jälitanud naabruskonna mees, kes käsib asjad pakkida ja tagasi Araabiasse kolida. Praeguseks on asi nii halb, et nad kardavad kodunt väljuda ja uurisid juba saatkonnast, mida edasi teha.

***

Sinu eluajal oleks see olnud ennekuulmatu. Sinu jaoks olnuks see uskumatu.

Mäletad seda Kanada–Iraani perekonda, kes vaba Eesti alguses Pärnusse kolis? Nende lapsed õpetasid mulle ja vennale inglise keelt. Teie ema ja õega olite lihtsalt rõõmsad, et sellised inimesed on Eesti enda uueks koduks valinud. Meie riik, mis on sinu, minu ja meie inimeste raske tööga kõigest veerandsajandiga end totaalsest vaesusest üles töötanud uuenduslikuks digiriigiks, on hakanud paraku liikuma sisemise polariseerumise ja isolatsiooni suunal.

Ehk vajame veidi konteksti, et saada aru, kui oluline on sellest rääkida just praegu. Elame ajastul, mil tööjõupuudus on aina enam halvamas riike üle kogu maailma. 2030. aastaks on Korn Ferry Instituudi andmetel maailma tööturult puudu 85 miljonit inimest – seda on sama palju kui kogu Saksamaa rahvaarv! Tööjõupuudus läheb riikidele ja nende kodanikele maksma orienteeruvalt 8,5 triljonit dollarit. Iga riik, kes suudab rohkem tööjõudu enda juurde meelitada, saab selles “talendipuuduses” pehmema maandumise.

Loe veel

Et illustreerida paremini, mida see konkurents meie jaoks tähendab, siis ainuüksi Jaapani, Brasiilia ja Indoneesia tööturgusid ootab ees 18 miljoni inimese puudujääk – kokku 54 miljonit inimest. 18 miljonit inimest, keda nad peavad juurde meelitama väljastpoolt lihtsalt selleks, et oma majandust samal tasemel hoida. Edendamisest rääkimata.

Selleks et töötajate arv püsiks Eestis 2016. aastaga samal tasemel, peaks hõivatute osakaal tööealistest aastaks 2020 tõusma ligi 79%-ni. 2017. aasta I poolaastal oli tööhõive määr 77,5%. OSKA uuringu “Eesti tööturg täna ja homme 2017” kohaselt jääb 2025. aastaks tööealisi (20–64 a) inimesi 43 000 võrra vähemaks.

Keskmise palgaga töötaja pealt laekuvaid makse (keskmiselt 35%) arvestades tähendab see, et aastas jääks saamata umbes 220 miljonit eurot maksutulu. Kui välistöötajad meile appi ei tule, siis Eestis pensionid ja lastetoetused aina kahanevad. Viha viib Eesti üha sügavamasse vaesusesse.

Välisettevõtjatel – nagu mu sõbranna, keda hiljuti rünnati – on Eestis hetkel 110,806 töötajat, mis moodustab 16% kogu tööhõivest. Kui tema ja ta saatusekaaslased oleksid võõraviha tõttu sunnitud oma äri mujale viima, kaotaks töö ligi üks kuuest töötavast inimesest Eestis.

***

Kui meie oma külalisi hästi ei kohtle, siis lähevad nad mujale ja hakkavad seal panustama. See on tõsine hoop meie majandusele. Rääkimata sellest, et ma ei suuda seda võõraviha seostada Eestiga, kus mina üles kasvasin.

Meil on tarku ja tublisid inimesi juurde vaja. Suur hirm on pagulased. Alates 1997. aastast (kahekümne ühe aasta jooksul) on Eestisse tulnud vaid 445 pagulast, neist pea iga neljas Ukrainast. 165 on põgenenud Süüria sõja eest. Ligi pooled on lapsed. Nii nagu kunagi põgenesid sõja eest meie inimesed, põgenevad praegu teised.

Aga tõsiasi on, et isegi nemad ei taha Eestisse jääda. Meil on halb kliima ja kehvad sotsiaaltoetused. Need, kes tulevad, on valmis rinda pistma raskustega, mida meie kliima ja sotsiaalsüsteem kaasa toovad.

Erinevalt hirmust, mida migratsioonivastased tihtipeale külvata püüavad, tuues näiteks hordidena siia liikuvaid lihttöölisi, on Maailmapanga andmetel kõige kiiremini kasvanud ränne just oskustööliste seas. Kahe kümnendiga kerkis oskustööliste ränne 130%. Lihtsustatult öelduna – kõige rohkem liiguvad praegu maailmas targad inimesed.

See, kuhu talendid liiguvad, määrab majanduse edasikestmise. See, kas meie riigil on võimalik pensioni maksta, sõltub sellest, kui positiivne on Eesti migratsioon. See, kui palju lastetoetusi maksta suudetakse, sõltub sellest, kui positiivne on Eesti migratsioon. See, kui konkurentsivõimeline on meie tööturg, sõltub samuti sellest, kui positiivne on Eesti migratsioon.

Isa, ma saan aru sellest, et viha sünnib hirmust. Eesti ehitamise käigus pole kõigil olnud võimalust liikuda sama kiiresti. Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine pension III kvartalis 424,80 eurot. Sellega on raske ära elada – eriti siis, kui akna taga on karm pakane. Ma ju näen seda, sest ka minu ema on Eesti pensionär. Lihtne tõde on, et me peame olema paremad ja olukorda muutma.

Me ei mõtle ilmselt just eriti tihti sellele, et näiteks Valgevenes, riigis, mis alustas meiega ainult kaks kümnendit tagasi samast kohast, kuid valis isolatsiooni tee, on pension praegu umbes 118 eurot kuus.

Eestilt võeti ära viiskümmend aastat vabadust ja majanduslikku progressi ning praegune kibestumine on selle tagajärg. See on täiesti arusaadav – kui maailm räägib edukast digi-Eestist, ent poodi minnes ei jõua perele süüa osta, on viha loomulik.

Aga me seisame valiku ees. Ja meil on aeg olla julged. Kas keerame end isolatsiooni suunale, kus seesama vaesus süveneb? Või õpime austama ja hindama inimesi mujalt maailmast, kes aitavad meil oma riiki ehitada?

Sest need nad just on – inimesed. Lihtne on sildistada neid pagulasteks, migrantideks, võõrasteks, välismaalasteks. Et mitte rääkidagi tõeliselt koledatest siltidest (mida kahjuks pean kommentaaride hulgas nägema iga kord, kui näiteks Facebookis sel teemal avalikult sõna võtan). Kuid nende siltide taga on inimesed nagu meiegi. Targad ja töökad inimesed, kes kõikidest maailma riikidest soovivad panustada just Eestisse. Inimesed, kes võivad ja tahavad olla Eesti üle täpselt sama uhked kui meie.

Nüüd on mul vaja leida tee, mis aitaks Eestil olla mõistvam ja taas leida patriotism, mis ühisel jõul viib riiki edasi.

2017. aasta noorte laulu- ja tantsupeo eel olid just minu väliskolleegid need, kes piletid varakult varunud olid ning õhinal laulukaare ees õõtsusid. Hiljutisel kohtumisel digimekas Räniorus rääkis mu ameeriklasest kolleeg oma kaasmaalastele, kuidas meie nutiriik nende elu muutis, kui tema pere kolis Floridast Tallinna, kus lapsed nüüd eesti keelt õpivad. Minu tarkvaraarendajast India kolleeg soovib mulle hommikuti ilusat päeva eesti keeles.

***

Isa, täpselt kaksteist aastat tagasi seisin ma Jõhvi Mihkli kirikus ja lugesin oma viimast kirja sulle, aga nüüd kirjutan sulle uuesti, sest mul on abi vaja. Sina õpetasid mind olema Eesti patrioot ja ma olen seda olnud igal oma rännakul – just nii, nagu lubasin.

Nüüd on mul vaja leida tee, mis aitaks Eestil olla mõistvam ja taas leida patriotism, mis ühisel jõul viib riiki edasi. Et meil tuleks meelde, kui väga tahtsime olla maailmale avatud ja kuidas see avatus meid praegusesse punkti jõuda aitas. Et me näeksime, kuidas meie majandus võidab sellest, kui me piirid ja südamed on lahti. Et me usuksime – eestlus on mõõtmatult suurem nahavärvist või usulisest taustast. Ja et me taipaksime – koos sõpradega oleme palju tugevamad kui üksi.