Eesti tervishoiusüsteem vajab patsiendikeskset taaskäivitust
Järgmiseks allkirjastati kollektiivleping ning seejärel kuulasime ministri kõnet üleskutsega: “Kõik tervishoiutöötajad leppige omavahel kokku ning teeme ära”. Ei saa salata, et kõnet saalist kuuldes oli emotsiooni rohkesti, aga kui kõnet lugeda tundus enamus väljaöeldust-kirjapandust siiski mõistlik. Esimestest kokkulepetest on nüüdseks möödas kaks kuud, kõnestki juba kuu, kuid tegudega ei ole kuhugi jõutud.
Nii väikese riigi puhul võib tunduda, et kokkulepete saavutamine on lihtne. Siiski on just siin kõik kõigi ja kõigega seotud – ikka on kusagil mõni sugulane, tähtis tegelane või mõni valimisperiood pooleli, mis asjade edasiliikumist pärsib. Kuigi teinekord tahaks, siis ei saa vist ka päris nii, et paneme eksperdid metsamajakesse luku taha ja välja laseme alles siis kui “paavst valitud” ehk Eesti tervishoiusüsteem terveks tehtud. Kust ja kuidas siis alustada?
Mis oleks, kui alustaks sel korral patsiendist!
Räägime juba aastaid patsiendikesksusest, aga arendame iga jupikest tervishoiusüsteemist eraldi. Vaatleks patsiendi teekonda süsteemis ning selles esinevaid tõrkeid. Patsiendi reaalse teekonna ja murede kaardistamine on üks võimalik lähenemisviis, mille ettevalmistus ei ole väga keerukas.
Kui võtaksime testgrupi inimesi, kuhu pääseks nii päris terveid, natuke tõbiseid, krooniliste haigustega, erivajadustega kui ka harvihaigustega ning jälgiks, et erinevad eagrupid oleksid proportsionaalselt esindatud. Kaardistaks inimkeskselt nende tervishoiuteekonna: mured, rõõmud, lahenduseta küsimused, tagasi- ja edasisaatmised ja muu meie tervishoiusüsteemis nii tavalise ehk päris kogemused ja probleemid patsiendi vaatest. Kui julgeme sellele kaardistusele otsa vaadata, siis saame ilmselt päris hea ülevaate sellest, kus me täna reaalselt asetseme. Ei tohiks olla keeruline kaardistatud kogemuste põhjal patsiendikeskne lahendus kirja panna.
Ekspertidele tulgu sisend kogemustest
Kogemustest, kus kõrvuti nii patsientide kui tervishoiusüsteemi mõtted.
Edasi tuleb ikka just sotsiaalministeeriumil kokku panna ekspertide grupp, kes just inimeste kogemusi arvesse võtvaid lahendusi loob ning pakub välja inimkeskse terviksüsteemi ehk kogu Eesti tervishoiusüsteemi kontseptsiooni.
Oluline on teada kuidas inimesed süsteemis liiguvad, kuidas tervishoiutöötajad süsteemis suhtlevad, kuidas liiguvad-suhtlevad andmed nii inimesega kui ka eri tervishoiutasandite vahel. Tervisekeskuste kontseptsioon olla valmis aga kas ja kuidas see ülejäänud tervishoiusüsteemi sobitub ja kui teadlikud on valminud konseptsioonist tervishoiutöötajad ise?
Tervishoius tuleb kaitsta nii patsiendi andmeid kui ka patsiendi õigust inimväärsele tervishoiuteenusele. Kuid kui meil millegi jaoks raha ei ole, siis peab tegema valikuid, mis omakorda peavad olema selged ja hästi kommunikeeritud. Tervishoiukorraldust ei saa muuta salaja – see peab saama nii läbipaistev kui vähegi võimalik. Infovahetus peab muutuma oluliselt paremaks, intensiivsemaks ja kaasatus suurenema. Tervishoiutöötajad on juba täna patsientidele abi andmisega ülekoormatud, kuid ilma nendeta ei saa süsteemi muutma hakata. Järelikult tuleb mõned eksperdid mõneks ajaks muust tööst vabastada, et lahendada olukord teisiti ja mõistlikumalt kui varem. Väliseksperte oleme me juba proovinud ja jätnud ka nende masterplaani ellu viimata, prooviks sama reha otsa teist korda mitte astuda.
Kui nüüd mõni ametnik ütleb, et selle pole tõesti mõtet, siis pakkugu lihtsalt midagi paremat välja ja pangu töösse. Oleks vähemalt algustki tehtud. Hetkel tundub, et kaks kuud on möödunud lihtsalt niisama. Eestvedamine, organiseerimine ja töö toetus peab tulema ikkagi ametnikelt. Ja palun ärge öelge, et Eesti eesistumise ajal ei saa neid asju lahendada. Õdedena oleme Tervishoiusüsteemi tervikreformi patsiendikeskse käivitamise ootuses.
