Elagu eurolaul!

Tänavusi eurolaule esimest korda kuulates tundus mulle, et tegu on täieliku muusikalise perverssusega, teisel korral muutusin juba märksa leebemaks. Kolmandat korda poleks ma neid kuulata aga lihtsalt suutnud, sest isu oli igati täis.

Mis seal siis tegelikult käimas oli?

Kohati tundus, et jälle on käimas Lõuna- ja Ida-Euroopa lauluvõistlus, mille maksavad kinni Lääne-Euroopa maksumaksjad.

Ja mis veel on hakanud selle konkursi puhul hirmsasti tüütama, on see, et kõik need üksteisest üle karjuda ning tulemängu, kulla ja karraga üksteist üle trumbata püüdvad lava­sõud on ju üüratult kallid, pealegi torkavad nendega silma just need vaesemad ja väetimad Euroopa riigid. Kui neid üldse Euroopaks pidada saab.

Nii et juba õige mitmendat korda peeti Eurovisiooni lauluvõistlus maha Aasias.

Ja suur osa võistlusest toimus viimasel ajal traditsiooniliseks muutunud ülima ülespuhutuse laadis.

Pole siis imestada, et seesugused väliselt väga tagasihoidlikud esitused nagu meie Ott Leplandi oma mõjusid värske tuulepuhanguna kaugematest aegadest.

Otist võibki rääkida ainult head ning ootus- ja lootusrikast juttu. Balkani ühisrindele Ott ja tema laul ilmselt meeldida ei tahtnud, nemad oleks temast ilmselt päris nullipoisi teha tahtnud.

Põhja- ja läänepoolsed maad olid aga õnneks risti vastupidisel arvamusel.

Praegu tundub, et Leplandist on saamas meie kerge muusika keskne kuju paljudeks aastateks. Andekas ja sümpaatne poiss igatahes. Kes veel pealegi esitas hästi enda tehtud hea laulu!

Minusuguste vanemate olijate silma ja kõrva paitas vanameister ­Engelbert Humperdincki etteaste ­Suurbritannia eest ning auks. Kuigi vanapapa live-esinemine jäi tunduvalt alla tema n-ö puhastatud ja sätitud eelesinemisele. Aga Engelbert jäi selle sõu ilmselt kõige üksildasemaks artistiks üldse.

Tema kaotus ehk eelviimaseks jäämine näis olevat tollesse projekti lausa sisse kirjutatud.

Kaunis laul, (vana)meisterlik esinemine. Ning plaadi kindlasti suurem müügiedu, võrreldes paljude temast uhkelt ettepoole jõudnute katsetega.

Eurovisioonist rääkides ei saa muidugi mööda minna udmurdi soost ehk meie sugulusrahva memmedest. Seesugust asja võib edukalt vaid korra ette võtta ning jääb üle loota, et järgmisel aastal ei kubise eurolava taadikeste, eidekeste ja muidu tudikeste ansamblitest, solistidest või orkestritest.

Mutikesed laulsid nagu tublid mutikesed ikka laulavad, pikk elu oli neilt maha lihvinud kõik, mis võib inimese juures ebasümpaatsena mõjuda.

Punkte jagati vanal ja lapsikul moel

Kummalisel kombel laskis muidu selle koha pealt nii kiivas Venemaa end esindama allasurutud ja ilmselt teadlikult väljasuremisele suunatud rahva esindajad.

Kogu maailm sai neist teada, ja jumal teab, mis sellega käivitati, jumal teab, mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb. Lumepallidest võib ju kergesti lausa laviin tekkida!

Hääletamine toimus Bakuuski vanal lapsikul ja piinlikul moel, punkte jagati eelkõige n-ö oma poistele ja naabritele ning keegi ei oska nüüd ega tulevikus öelda, mis sel kõigel muusikaga pistmist on.

Lõpuks tahaksin öelda nagu pea igal aastal – põrgu kogu see Eurovisioon oma lauluvõistlusega. Ent mitte nõnda sügavale, et seda järgmisel aastal uuesti vahtima ei asu.