Loen augustis 2008 nendestsamadest lehtedest ja kuulen nendestsamadest raadiotest, kuidas eestlased on “konkurentsitult kõige optimistlikum rahvas terves Euroopas, näitab Euroopa Komisjoni egiidi all avaldatud uuring”.

Otsekohe taastan oma rõõmsa meele — kaua ma ikka nutan ja halan!

Loen paar nädalat tagasi, kuidas “Maailma Majandusfoorumi iga-aastase soolise võrdõiguslikkuse raporti andmeil moodustab Eestis naiste palk vaid 60% samasugust tööd tegevate meeste palgast ning Eesti on selle näitajaga 134 riigi seas 98. kohal”.

Lausa häbi hakkab oma soo ja rahakoti pärast.

Et siiski eelmisi äkilisi meelemuutusi vältida, vaatan järele, kui palju me õieti palka saame.

Eesti naise keskmine palk aastal 2008 oli 10 742 krooni, mehel 14 671 krooni. Nii et naiste palk on 73,2% meeste omast.

Kui Maailma Majandusfoorum väidab, et tolle 98. kohaga oleme sellistest riikidest, nagu Etioopia, Namiibia ja Senegal maas, siis mina kinnitan, et oleme oma 29.–34. kohaga hoopis Taanist, Rootsist ja Soomest ees.

Nähtavasti on üle kogu maailma kasutusele võetud Tambovi konstant ehk koefitsient, mis on tuttav kõikidele tehnikaharidust nuusutanud inimestele.

See konstant kujutab endast üht vana head Vene võtet, kuidas tegelikkust soovitule lähendada, ehk universaallahendust juhuks, kui valem või võrrand ei anna sobivat vastust. Siis tuleb tehtesse lisada selline Tambovi konstant, et vastus klapiks.

Kui Tambovi konstandi rakendamine kõikidest pingutustest hoolimata ikkagi vajalikku tulemust ei anna, soovitan statistikutele veel töökindlamat vahendit.

Tuleb kasutada Feoktistovi meetodit: panna vatikuub selga ja virutada kuvaldaga. Eesti Vabariigis tuleb kuvalda asemel kasutada muidugi sepahaamrit.