Erkki Sarapuu: Kes võidab seekord “Eesti laulu”?

“Eesti laulu” poolfinaalid on pakkunud mitmekülgset muusikat, mis teeb võidulaulu valiku päris avaraks. Olles ise seotud muusikatööstusega üle 20 aasta, proovin ennustada, millised kümnest finaali pääsenud laulust võiksid olla selle aasta favoriidid.

Näiteks Laura Remmeli esituses kõlav “Supersonic” on väga temale omases stiilis ja kõlab kui turvaline poplugu.

Varemgi “Eesti laulul” õnne proovinud Grete Paia on sel aastal platsis ingliskeelse looga “Stories Untold”, mis kohati kõlab päris Laura loo sarnaselt.

Ansambli Noorkuu poisid on kampa löönud Kati Laevaga, abiks olnud suur hulk pillimehi, tulemusena on sündinud tõeliselt eepiline ja võimas lugu “Kaugel sinust”, mis paraku meenutab kohati vana vene romanssi.

Päris omapäraselt ja värskelt kõlab Go Away Birdi nimelise muusikute ühenduse laul “Sally”, milles võib ära tunda mitme ja hetkel üha populaarsemaks muutuva muusikastiili kvaliteetset kokteili, vürtsitatud omapärase vokaaliga. Kuid kas sellest piisab, et Eurovisiooni publiku südameid võita? Kardan, et tegu on ikkagi liiga indie-looga, mis ei pruugi paljudele kohale jõuda.

Viimase aastaga tõeliselt peadpööritava tähelennu teinud noorte muusikute trio Cartoon ja Kristel Aaslaidi koostöös on sündinud finaali üks tugevamaid lugusid. Selles on kõik, mida ühele hitile vaja: moodsaid helikõlasid, ilusat meelodiat, ja nagu poolfinaalis juba näha saime, siis ka uhket visuaalset lahendust. Mina panustaksin just sellele loole.

Samas tunnen, et ka teisi osalejaid oleks vale alahinnata. Näiteks Mikk Pedaja laul on oma­pä­rase kõlaga, kuid kardan, et selline laulu veniv ülesehitus ei pruugi edu tuua. Pedaja laul vajab süvenemist ja rohkem kuulamist kui need kolm minutit, mis Eurovisiooni raames eraldatud on.

Kéa esituses kõlav “Lonely Boy” on just selline, et juba pärast esimesi sekundeid joonistub laul selgelt välja, meloodia jääb kergesti meelde. Mis sa eduks veel vajad!

Paljude suur lemmik Meisterjaan on aga minu jaoks täielik müstika. Ühest küljest on see väga lihtne lugu, kuid kohati läheb sõnum nõnda keerukaks, et tekib tunne, et põdrasamblatee, mida mees tarbib külmetuse raviks, ei pruugigi nii süütu olla.

Lõpetuseks minu selle aasta lemmikust Jüri Pootsmannist ja tema loost “Play”. Juba mullu nägime, et Stig Rästa suudab kirjutada tõeliselt meeldejäävat ja tugevat hitti. Tänavu on Stig läinud veelgi paremat teed ja lisanud kindlale hitile väikesi nüansse, mis muudavad selle loo eriti põnevaks nii oma kõlalt kui ka ülesehituselt, ja selles ongi minu meelest peidus edu võti.