Aga teisalt — hea on mõelda ning kõnelda, kui elame oma maal, on suvi, kõht enamasti täis ja kohe-kohe on käes meie iseolemise üks sümboleid, laulu- ja tantsupidu.

Laulu- ja tantsupeo puhul tehakse ka suuri sõnu. Näide peo kodulehelt internetis: “maa ja ilm kohtuvad seal, kus igatsus lõpeb ja armastus algab. Ja igatsusest ilma näha kasvab tahtmine tagasi tulla.”

Väga ilus mõte, eriti nüüd, kus igatsuseks ilma näha peetakse ka soovi kusagil mujal rohkem raha teenida või elada seal, kus valdav aastaaeg pole talveks üle minev sügis.

Inimesi, kes on Eestist ilma vaatama läinud, minemas või minekut plaanimas, tundub üha rohkem olevat. Mis on siis see, mis meid siin kinni hoiaks?

Üks ankur on kindlasti seesama laulu- ja tantsupidu. Kui ma olen lõputus rongkäigus sammunud, pisarad põskedel isamaalisi laule laulnud ja lippu lehvitanud, mõtlen oma isamaast ja siin olemise sisemisest sunnist teisiti. Või nagu ütlevad suured sõnad: “sest ainult siin sünnivad me lood metsast ja merest ja maast ja puust…”.

Et laulupidu saaks ikka ja alati olla sild mineviku ja tuleviku vahel, meid kodumaaga siduv kütke, eestlaste rahvusena kestmise pant, tuleb pidu hoolega hoida. Ta peab olema seesama pidu mis sada aastat tagasi. Ta peab olema seesama pidu mis saja aasta pärast.

Oht varitseb mõlemalt suunalt. On ju selge, kuidas kas viitsimatusest areneda või soovist konservatiivne olla (neid on tihti väga raske eristada) jäid ajale jalgu koolid, aga ka meie nn rahvuskirik. “Ilma näinutele” ju enam põhjendamatuid raame peale ei suru ja popmuusika saatel üles kasvanuid vanade kirikulauludega ei mata.

Ka rahvalaulud ja rahvakultuur laiemalt oleks ununenud kolikambrisse, kui me jäänuks malli juurde, mida kuulsime vanadelt salvestustelt — seal laulsid rahvalaule vaid vanemad naised ning enamasti haledal meelel ja katkeval häälel.

Õnneks on paljudel noortel muusikutel jätkunud julgust vanad laulude raamid murda ja nad elujõulistena tänapäeva tuua. Minevikust on tagasi vanad mustridki — mis sest et ka kinkekottidel ja kalossidel.

Teine oht varitseb rahvuspidu õllesummerite ja punklaulupidude suunalt. Teeme ikka ehtsa eesti peo, kus kõik saavad üksteisel käe alt kinni hoides tuntud laule kaasa joriseda ning kõrvale lonksu õlut rüübata!

Ei tee. Teeme peo, mis sunnib meid selga panema kõige puhtama rõiva, leidma häälele kõige puhtama kõla ja võtma südamesse kõige puhtama tunde.

Ilusat pidu kõigile!