Euroopa põllumajandus muutub

Euroopa Komisjon muudab sammhaaval põllumajanduspoliitikat.

Põllumajanduse ja toiduga seotud teemad on poliitilistes aruteludes jälle päevakorral. Ei möödu ühtegi päeva, mil me ei kuuleks hinnatõusust, toidupuudusest ning nn toidukriisi põhjustest ja võimalikest lahendustest. Seda kõike arvestades tundub, et Euroopa Komisjon ei saaks ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamist enam paremini ajastada.

Hiljuti tutvustasin parlamendi istungil Strasbourg'is ühise põllumajanduspoliitika nn tervisekontrolli. Tegu pole mitte põhjaliku uue reformiga, vaid püüdega muuta ühine põllumajanduspoliitika ajakohasemaks, lihtsamaks ja eesmärgipärasemaks. Tahetakse kõrvaldada takistused, mis ei lasknud põllumeestel reageerida üha kasvavale nõudlusele toiduainete järele.

 Kiire reageering

Euroopa Liit reageeris möödunud sügisel turgudel toimunud muudatustele kiiresti: suurendasime piimakvoote, vabastasime põllumehed kohustusest jätta tootmisest kõrvale 10% põllumaast ning peatasime teravilja imporditollimaksud.

Põllumajanduspoliitika läbivaatamine peaks võimaldama võtta püsivamaid meetmeid, mille toel saaksid põllumehed reageerida uutele olukordadele. Tegemist on ühise põllumajanduspoliitika põhjalikult läbi mõeldud ja laiaulatusliku läbivaatamisega, mis haakub praeguse turuolukorraga. Selle käigus arendatakse edasi 2003. aastal toimunud ühise põllumajanduspoliitika radikaalse reformi käigus kokku lepitud klausleid.

Komisjoni ettepanek on kaotada lõplikult maa kohustuslik tootmisest kõrvalejätmine, et põllumehed saaksid täielikult realiseerida oma tootmispotentsiaali. Samas oleme täiesti teadlikud, et algselt ületootmise peatamiseks mõeldud meetmetest oli kasu ka keskkonnale. Komisjonil on kavas kehtestada uusi meetmeid, et säilitada positiivne keskkonnamõju.

2015. aastal kaotatakse piimakvoodid, mis mõjuvad turukeskse põllumajanduse ajastul tõelise anakronismina. Enne kvootide täielikku kaotamist tuleb aga veenduda, et üleminek pole piimasektori jaoks liiga järsk ega tekita 1. aprillil 2015 ootamatut turu kokkuvarisemist. Seepärast tuleks suurendada kvoote järk-järgult.

Kui ühine põllumajanduspoliitika käivitati, oli see rajatud garantiile, et Euroopa Ühendus ostab ära tooted, mida polnud võimalik avatud turul tagatud kõrge hinnaga müüa. Riikliku sekkumise osatähtsus on aja jooksul märkimisväärselt kahanenud, kuid teha on veel mõndagi.

Sekkumine ja muud turuvahendid peavad tõelise kriisi korral toimima tõhusa turvasüsteemina, mõjutamata sealjuures põllumeeste võimalusi reageerida turult tulevatele signaalidele. Seepärast ongi komisjon teinud ettepaneku kaotada sekkumine kõva nisu, riisi ja sealiha puhul. Toiduteravilja puhul kehtestatakse sekkumismääraks null ning pehme nisu, või ja lõssipulbri puhul suurendatakse pakkumismenetluste kasutamist.

 Sekkumine väheneb

Ühise põllumajanduspoliitika 2003. aasta reform oli erakordse tähendusega. Põllumajandusettevõtjatele makstav rahaline toetus polnud enam seotud konkreetse tootega. See andis põllumeestele vabaduse toota seda, mida turg ja tarbijad vajasid ega sundinud neid enam otsima toetuste saamise seisukohast parimaid kombinatsioone.

Osas Euroopa Liidu liikmesriikides kasutati võimalust säilitada mõned toodanguga seotud maksed. Paljudel juhtudel aga ei lase see põllumeestel turusignaalidele reageerida ning lisaks suurendab ka nende halduskoormust. Seepärast tuleb toetused toodangust täiesti lahutada, välja arvatud mõningatel harvadel juhtudel, kui sellisel tegevusel oleks tõsised majanduslikud, sotsiaal­sed või keskkonnaalased tagajärjed.

2008. aastal tuleb põllumeestel toime tulla hulga väljakutsetega. Põllumajanduseelarve on aga rangelt piiratud. Teengi ettepaneku vähendada põllumajandusettevõtjatele makstavaid otsetoetusi ning suunata vabanevad vahendid maaelu arengu poliitika rahastamisse.

Minu ettepanekute kohaselt vähendaksime otsetoetusi 13% (praeguse 5% asemel) ning ülejäävatest summadest rahastataks maaelu arendamist. Erand tehtaks põllumeestele, kelle toetused aastas ei ületa 5000 euro piiri. Selliselt vabanevaid vahendeid kasutataks selleks, et tõhustada kliimamuutuste, taastuvenergia, veemajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse valdkondade meetmeid. Kärbitakse kõige rohkem suurimaid otsetoetusi.

Kavas on ajakohastada nende nõuete loetelu, millele põllumehed peavad komisjoni toetuste saamiseks vastama, et säiliks maa tootmisest kõrvalejätmise keskkonnakasu ning paraneks veemajandus. Muud ebavajalikud ja koormavad nõudmised aga kaotatakse.

Ülejäänud ettepanekute eesmärk on vähendada bürokraatiat, jagada osa tulusid ümber eriti ebasoodsate piirkondade põllumeestele ning toetada riskijuhtimismeetmeid (nt kindlustuskavad looduskatastroofide puhul ja vastastikuse abistamise fondid taudiepideemiate puhuks).

Ühtlasi on kavas kaotada biokütustes kasutatava tooraine tootmise eest antav eritoetus. Euroopa Liit on juba kehtestanud biokütuste kasutamise eesmärgid ning selle rahaga saab biokütuste sektorit tõhusamalt toetada, seda eelkõige teise põlvkonna kütuste ettevalmistamisel.

Usun, et komisjon on esitanud hulga pragmaatilisi ja tõhusaid meetmeid, millega ajakohastada ühist põllumajanduspoliitikat ning luua põllumeestele võimalused tulla toime kasvava nõudlusega toiduainete järele.

Loodetavasti toetavad neid meetmeid ka ministrid.

Mariann Fischer Boel, Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu volinik