Haldusreformiks piisab “imetillukesest” põhiseadusemuutusest
On ilmne, et tavapäraste parteipoliitiliste mehhanismide vahendusel haldusreformi Eestis ei sünni. Aeg on küps, et kodanikuühiskond, sealhulgas ja eriti ettevõtjaskond, formeeriksid poliitilise tellimuse riigi pidamise reformi elluviimiseks.
Selle tellimuse formeerimise ja täitmise näol oleks tegu sotsiaalse küpsuseksamiga meile kõigile, mille edukas läbimine võimaldaks Eesti edulool jääda kestma ka järgmiseks kahekümneks kuni kolmekümneks aastaks.
Praegu on Eesti eduloo kestlikkusel mitmeid väljakutseid. Maksumaksjate ja maksutarbijate disproportsioon on suur ja see üha süveneb.
Eurostati väitel kasvab järgmise 50 aasta jooksul 65aastaste ja vanemate inimeste osakaal Eesti rahvastikus 30%ni. Demograafiline areng on negatiivne.
Kuna rahvast on vähe, ei saa enam jätkata suurriigi mängimist, samuti ei saa enam tolereerida ebaefektiivset haldust.
Maksumaksjate arvu ja majanduse hüppelist tõusu ei ole ettenähtavas tulevikus põhjust prognoosida, seega tuleb lahendus saavutada riigi pidamise odavamaks muutmise teel, ohverdamata seejuures kvaliteeti. Seetõttu ongi riigi pidamise reform Eesti eduloo jätkamiseks ainus tõsiseltvõetav ning seejuures möödapääsmatult vajalik meede.
Haldusreform
Riigi pidamise reformi üks keskne konkreetne teema on haldusreform, sealhulgas haldusterritoriaalne reform.
Poliitiline solidaarsus haldusreformi ideede ja ettepanekute uputamisel on olnud ennenägematult järjekindel ja tulemuslik.
Aastate jooksul on välja arendatud haldusreformi ideede ja ettepanekute tasalülitamise ehk nullimise rikkalik relvastus. Tasalülitamise meetmete näidismenüüsse kuuluvad muu hulgas ka võtted, mida kasutades vastustatakse mis tahes tõsisem idee või ettepanek
- Ärgem kiirustagem – esmalt on vaja ette valmistada põhjalik kontseptsioon. Tõsiasjale, et kontseptsioone on kirjutatud kümneid ning et ka asjakohaseid uurimusi on tehtud samas suurusjärgus, ei pöörata tähelepanu.
- Ärgem tormakem – teema läbitöötamiseks on vaja kokku kutsuda asjatundjate komisjon, kes saab esitada sobilikud soovitused. Tõsiasjale, et selliseid komisjone on olnud juba aukartustärataval hulgal ning et nende järele puudub igasugune vajadus, ei pöörata tähelepanu.
- Räägime esmalt funktsioonidest ja teenustest – peame poliitilist dialoogi. Tõsiasjale, et seda on tehtud juba lõpmata kaua ning et suures plaanis on pilt ammu selge, ei pöörata tähelepanu.
- Reformi ei tohi teha pelgalt kaardile joonistades ja paberile kirjutades – kaasame asjaosalised. Tõsiasjale, et seda kaasamist on tehtud juba ligi viisteist aastat ning et asjaosalised, keda kaasatakse ja reformitakse, mitte kunagi selle reformiga ei nõustu ega saagi nõustuda, ei pöörata tähelepanu.
- Kohaliku omavalitsuse autonoomia ja põhiseadus ei võimalda reformi teha – räägime ekspertidega. Tõsiasjale, et on olemas lahendused, mille puhul eelnimetatud intellektuaalselt huvitavale probleemile viitamine on nonsenss, ei pöörata tähelepanu. Veelgi enam. Tähelepanuta jäetakse ka väide, et põhiseadusega vastuolus on haldusreformiga viivitamine, mitte aga selle tegemine.
- KOVi teenused peavad olema elanikele kättesaadavad nende elukohale võimalikult lähedal. Tõsiasjale, et see on demagoogiline pseudoväide ja hea ettekääne mitte midagi tegemiseks, ei pöörata tähelepanu. Praegu ei ole enamik KOVe üldse võimelised paljusid teenuseid osutama. Haldusreform ei välista teatud teenuste kohapeal osutamist.
Tavaliselt piisab ühe või kahe ülalkirjeldatud võtte rakendamisest, et haldusreform vajuks olematusse. Kõigi võtete üheaegsel rakendamisel on tulemus garanteeritud – reform sureb enne, kui ta sünnib.
Omavalitsuste näilikkus
KOVide tegelikkuse vaatlus viib vääramatult karmi järelduseni – enamik Eesti kohalikke omavalitsusi ei ole tegelikud, vaid on näilikud. Nad ei suuda objektiivselt ega subjektiivselt oma funktsioone täita ja oma territooriumil elavatele inimestele avalikke teenuseid kvaliteetselt osutada. Seetõttu on haldusreform möödapääsmatu.
Praegu ei pea me rääkima erakondade ja Riigikogu soovist või soovimatusest haldusreformi läbi viia, vaid nende kohustusest tagada põhiseaduslikkus Eesti halduskorralduses. Riigikogu põhiseaduslik ülesanne on likvideerida põhiseadusevastane olukord Eesti kohaliku omavalitsuse korralduses.
Viimane ning kõige põhjalikumalt läbi töötatud haldusreformi katse võeti minister Siim-Valmar Kiisleri poolt ette 2009. aastal. Oli olemas nii seaduse eelnõu kui ka selle seletuskiri, olid olemas vajalikud uuringud. Tagajärjeks oli jällegi reformi siirdumine olematusse.
Kui lootused, et vabariigi valitsus ja Riigikogu oleksid võimelised läbi viima haldusreformi parlamendis vastu võetava seaduse kaudu, on hääbunud, ei jää muud üle, kui pöörduda kõrgeima võimukandja – rahva poole.
Rahvas tuleb kutsuda referendumile. Rahvahääletus eeldab lihtsat ja radikaalset haldusreformi, kus praegused maakonnad muutuksid kohaliku omavalitsuse üksusteks valdade asemel, suuremad linnad aga säilitaksid oma kohaliku omavalitsuse staatuse.
Tuleb nõustuda minister Rein Langi mõttega: “Omavalitsuslikku staatust saab kanda ainult üksus, millel on kriitiline mass mitte ainult majanduslikku, vaid ka vaimset potentsiaali. Ma olen veendunud, et täna on see olemas üksnes maakondade ja suuremate linnade piires.”
Põhiseaduse §s 155 on sätestatud: kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad. Radikaalse haldusreformi läbiviimiseks oleks vaja üht “imetillukest” põhiseaduse muudatust, asendades §s 155 sõna “vallad” sõnaga “maakonnad”.
See pealtnäha väike muudatus on oma sisult ääretult suur. Põhiseaduse § 105 järgi on rahvahääletuse otsus riigiorganitele kohustuslik. Järelikult rahvahääletusel haldusreformi otsustamine põhiseaduse muutmise kaudu vallandab riigiorganite tegevuse, mis peab olema suunatud rahvahääletuse tulemuste realiseerimisele detailsel tasandil.
Küsida tuleb rahvalt
Rahvahääletuse teel haldusreformi tegemisel on palju võlusid. Rahvahääletuse üks väga tähtis juriidiline ja poliitiline võlu seisneb selles, et jutud sellise reformi konfliktist kohaliku omavalitsuse autonoomiaga kui põhjusest, miks ei saa reformi teha, rändavad igaveseks arhiivi.
Õigsuse ja õigluse huvides lisan, et omavalitsuse autonoomia ei ole piiritu. Kohalik omavalitsus ei ole suverään. Tegelikkuses on võimalik haldusreform läbi viia ka Riigikogu poolt vastu võetava seaduse vahendusel nii, nagu seda kavatses minister Siim-Valmar Kiisler.
Rahvahääletus ei sünni iseenesest, on vaja Riigikogu poliitilist otsust, mis nõuab Riigikogu koosseisu 3/5 häälteenamust.
Pole mingit põhjust naiivsuseks ja arvata, et Riigikogust rahvahääletuse otsuse saamine oleks üleöö tehtav.
Tahtmatult jääb õhku küsimus, kas ja kuidas on haldusreformi läbiviimine üldse saavutatav, kui enamik erakondadest oma praeguste postulaatide kohaselt seda reformi lihtsalt ei soovi?
Ajaleht avaldab lühendatult Jüri Raidla ettekande “Eesti riigi pidamist on lähiajal vaja põhimõtteliselt moderniseerida” Pärnu juhtimiskonverentsil 13. oktoobril.
