Hannes Võrno tubli esitlus
Algusest peale mõjus sümpaatselt, et saatejuht Hannes Võrno ei püüdnud esiplaanile sokutada või muidu märgatavalt või märkamatult saate keskseks tegelaseks kerkida, nagu on olnud kombeks nii mõnelgi meie televisiooni legendaarseks tituleeritud kujul (kujutleme nüüd, kuidas oleks säärast saadet teinud kadunud Urmas Ott).
Soliidselt tagaplaanil
Ei, Võrno oli soliidselt tagaplaanil ja laskis rääkida neil, keda vaataja kuulata tahtis. Ei hüpanud n-ö peale, ei katkestanud mingi totaka staari enesekindlusega, ei esitanud asja ees, teist taga provotseerivaid küsimusi.
Soliidselt esinesid ka saatekülalised ehk mehed, kelle mõistusele ja oskustele, kodumaa-armastusele ja mitte viimases järjekorras lausa üleöö ilmnenud poliitikuvõimetele oleme paljuski võlgu meie iseseisvumis-ime kordumises.
Paljudele eesti inimestele on kujunenud halvaks ja veidraks kombeks meie rahva mineviku ja praegusaja juhtide silmitu kirumine, nende kohta “tõe” kuulutamine, kusjuures see “tõde” kannab ikka negatiivset iseloomu.
Nende inimeste silmis pole tähtis mitte niivõrd see, mida need inimesed tegid, vaid hoopis see, mida nad said. Selline kurb traditsioon ulatub juba ammustesse, papa Jannseni ja Jakobsoni aegadesse ning kestab vankumatult tänase päevani välja.
Hannes Võrno saate viimases osas esinenud tipp-poliitikud kõigutasid säärast ilmselt vabale inimesele ja rahvale sobimatut suhtumist tugevasti.
Isiklikult minu jaoks paranes tublisti mulje Tiit Vähist, mehest, keda paljud on pidanud pigem mingiks “endiste” ninameheks, kui et teenekaks Eesti patrioodiks ja iseseisvusvõitlejaks.
Ehk paljude, mõnikord tundub, et liialt paljude meelest kuuluvat ta kategooriasse, kuhu meelsasti, aga küllap ülekohtuselt paigutatakse säärasedki mehed nagu Arnold Rüütel, Edgar Savisaar jpt.
Samas võib olla üsnagi kindel, et ilma nende nõukogude kogemusega meeste kaasalöömiseta olnuks meie iseseisvumistee olnud märksa raskem käia. Aga kes teab, võib-olla ka võimatu. Ammu oleks aeg, et need Eesti lähiajaloo kaks liialt vastandatud leeri vähemasti paarikümne aasta taguse ajaloo asjus kokkuleppele jõuaks. Et neil lühikestel, ent üliolulistel hetkedel suudeti tegutseda ühtse jõuna ning just tänu sellele saatis meie ponnistusi ka lausa uskumatu edu.
Saatekülalised õnneks oma “vaenlasi” eriti ei puudutanud, kui mitte arvestada Mart Laari meenutust teiste pidutsemise ajal süngeid üksildushetki veetnud eesti rahva pahast heast mehest Edgar Savisaarest. Laar jättis oma teada, mida Savisaar teda teiste rõõmsasse ringi kutsuma läinud Marju Lauristinile ütles. Nii et see jääb mõne teise saate või kirjatüki teemaks.
Tuhka ka pähe
Samas raputas Mart Laar endale paraja peotäie tuhka pähe vana vingamehe pildi pihta laskmise ajaloolises asjas. Ei olnud ilus, kus sa sellega!
Meeldiv oli kuulda, et Tiit Vähi seisukoht pronkssõduri küsimuses langes kokku selle lahendamisega paljude eestlaste sümpaatia võitnud Andrus Ansipi omaga. Ainult teinud oleks ta seda asja teistmoodi. Mismoodi õieti, vaat seda oleks tahtnud Vähi suust küll kuulda. Kahjuks jäi niisugune küsimus esitamata ning ka vastus seega saamata.
Aga hea saade oli neist tublidest meestest, just oma tagasihoidlikkuses, selguses ja kui soovite — vanamoelisuses.
