Heiki Raudla: Kriminaalsed sõnad ja tugev moraal
Mulle pole kunagi meeldinud, millest Kaur Kender kirjutab, ka on mulle vastukarva paljud tema tõekspidamised, mida ta oma kirjatükkides väljendab. Ometi tunnen heameelt, et Eesti kultuurimaastikul on olemas selline nähtus nagu Kaur Kender. Ta on nagu häirekell, mis näitab, et meie ühiskond pole veel päris vaimsesse koomasse vajunud.
Ta on nihilist, õigustab marksismi, propageerib isegi vastutustundetut käitumist. Ta on avalikult tunnistanud, et alkohol ja narkootikumid on osa tema elust. Nüüd on ta kahtlustav lapsporno tegemises, kuna avaldas oma räige kirjatüki alaealise vägistamisest. Aga kas kirjanik peab kiitma takka rahva enamuse hoiakuid, kaapima valitsuse kintsu, pasundama igal võimalusel sellest, kui hea on Eestis elada ja materdama neid, kes juhivad ühiskonna ebakohtadele tähelepanu veidi jõulisemas või räigemas toonis? Teisisõnu, kas kirjanik peab olema moraalijünger ja teistele eeskujuks, nagu armastatakse öelda?
Selliseid kirjanikke, kes on püüdnud võimule meeldida, on olnud alati ja on ka edaspidi. Nad armastavad pasundada kirjaniku erilisest rollist ühiskonnas, elavad stipendiumist stipendiumini ja peavad Kultuurikapitali toetust oma pärisõiguseks. Aga see, millest nad oma raamatutes räägivad, läheb korda üksnes teistele omasugustele, kes moodustavad elanikest heal juhul mõne protsendi. Nad võivad karjuda ka kurjalt, aga nende sõnad morjendavad heal juhul nende enda pere liikmeid või tsunftikaaslasi. Need on elukauged, neid ei tsiteerita ja nende autorite suurim eneseteostus on astuda parteisse ja pääseda riigikokku.
Prantsuse aristokraadist kirjanik ja filosoof markii de Sade, kelle teosed sisaldavad ohtralt vägivalda ja pornograafiat, istus pikalt trellide taga. Inglise kirjanik David Herbert Lawrence kujutab oma romaanis „Leedi Chatterley armuke“ valehäbita otsekohest armastust, mis ületab klassi- ja abielubarjääre. Oma aja kohta äärmiselt julge keelekasutusega romaan ilmus eraviisiliselt 1928. aastal, kuid ei jõudnud ingliskeelse avalikkuse ette enne, kui 1959. aastal Ameerikas ja 1960. aastal Suurbritannias, mil langetati vastavad kohtuotsused selle kohta, et kunstiliselt väärtuslike teoste tsenseerimine moraalsetel kaalutlustel on ebaseaduslik. Mõlema autori looming kuulub raudselt maailma kirjandusklassikasse.
See, et prokuratuur ja meedia on Kenderi liistule tõmmanud, näitab, et peavooluga kaasaujujaid on endiselt kerge ärritada ja et pole midagi uut siin päikese all ka nüüd, kui jääb mulje, et internet on kõik tuimaks süstinud. Tutkit! Kenderist räägitakse ERRi uudistes, ajalehtedes, tema teksti kommenteerivad teadlased, ka ajakirjanikud, kellelt ootaks mitmekülgsemat maailmapilti, aga kes on näidanud üles erakordselt ranget kõlbelisust. See on vesi Kenderi veskile, ta on pääsenud suurde pilti, mitte ei kükita kuskil kitsas kultuurinurgas. Arvatavasti läheb tema tulevane teos hästi kaubaks.
Teisest küljest on aga hea, et ühiskonna valvekoerad on endiselt ärkvel, tehes vahet ööl ja päeval, suvatsedes niuksumisele vahelduseks ka haukuda. See näitab, et hea ja halva vahel on piir alles ja et sõna on endiselt ohtlik relv.