Heiki Raudla: millal keskkonnasõbralikkus enda ära tasub?
Keskkonnasäästlikule mõtteviisile sekundeerivad poliitiline retoorika ja seadusandlus, mis puudutab meid igaüht nii kodus kui liigeldes ning väljendub ennekõike igasugustes keskkonnatasudes ja kohustuslikes investeeringutes, mida tuleb keskkonna säästmise nimel teha.
Tugev müügiargument
Roheline energia on tarbijale kallim, aga elektripistik ei tee vahet, kas selle kaudu kasutatav energia on “roheline” või “pruun”, kõlas hiljutises saates “Kapital”. “Varem või hiljem peame üle minema rohelisele energiale,” teatas ettevõtte juht samas saates.
Keskkonnasäästlikult toodetakse energiat, ehitusmaterjale, kemikaale, tualettpaberit ja kõike muud, mida inimene tarbib. Sellega kiitlevad transpordiettevõtted, ehitus- ja viimistlusmaterjalide valmistajad ning teised, kes ammutavad ressursse keskkonnast ja paiskavad sinna jääk-
aineid.
Ühed hõiskavad, et keskkonnasäästlikkus on hädavajalik, sest kohe-kohe ressursid ammenduvad. Osa väidab vastu, et sellest on saanud uus ajupesu- ja rahamasin. Tasakaalustatud ja rahulikku ülevaadet on raske leida, sest alati käsitletakse teemat suure kirega ja näidatakse näpuga süüdlaste poole.
“Kapitalis” uuriti, miks reklaamib järjest enam ettevõtteid end kui keskkonnasäästlikku organisatsiooni. Selgus, et firmadele on kasulik näidata end loodussõbralikuna.
Eestis on tuhandeid ettevõtteid, kelle toodangut ehib Euroopa Liidu ökomärk. Samas tuli välja, et ökomärki kasutavad ettevõtted ei ole keskkonnasäästlikkuse kuulutamise poolest kaugeltki esirinnas. Hoopis tugevamini rõhutavad seda suured, ennekõike energiaettevõtted.
“Roheliseks” peab end näiteks Baltimaade suurim värvitootja. Mitte et ta toodaks ainult rohelist värvi… Aga mis seal salata, õnnelikud on ka firmad, kelle toodang on olnud ammu rohelist värvi. Nendel on väga lihtne end “roheliseks” rääkida.
Põhjus on lihtne: keskkonnasäästlikkus annab hea võimaluse turunduseks. Siinsete ettevõtete juhid tunnistasid ka tõsiasja, et ennekõike tuleb surve Euroopa Liidust, iseäranis Põhjamaadest.
Rohelist imagot ajavad taga just suured rahvusvahelised kontsernid, kellel on mõju nii avalikkusele kui poliitikale. Edasi jõudiski jutt rohepesuni ehk toodete roheliseks reklaamimiseni. Selliste toodete hulka kuuluvad näiteks keskkonnasäästlikud sõidukid ja vahendid, mille abil toodetakse taastuvenergiat – tuulikud ja päikesepaneelid, mis tuleb välja, polegi nii keskkonnasõbralikud.
Nende uute agregaatide keskkonnasõbralikkus sattus saates tõsise küsimärgi alla: kui hinnata toote kogu elutsüklit, sealhulgas ehitamiseks ja utiliseerimiseks kuluvat ressurssi, on keskkonnasäästlikkusest keeruline rääkida.
Ennekõike kokkuhoid
Omaette küsimus on kokkuhoid ja mõttetu raiskamine. Ei saa salata, et andurid ja muu automaatika aitab säästa nii keskkonda kui raha, nagu ka moodsad korralikud sooja- ja helikindlad materjalid. Näiteid on selle kohta palju, alates IT-lahendustest ning lõpetades soojakadude vähendamisega hoonetes. Kui päikesepaneelid ja LED-valgustid on juba olemas, aitavad need kindlasti kokku hoida.
Tasakaalustatud saated energia kokkuhoiust ja keskkonnasäästlikkusest kuluvad tänapäevases turumajanduses marjaks ära. “Kapitalis” jäi kõlama mõte, et kõikide uuenduste taga on kokkuhoid, aga edaspidi ootan ilmekaid näiteid ja analüüse sellest, kui mitme aastaga üks või teine kallis seade end ära tasub. Ja mis juhtub siis, kui selle aeg saab ümber?
