Hiigelkahjuga paigalseis
“Kuni maal ei ole peremeest, jäävad nii senised kui tulevased reformid õhku rippuma,” ütles president. Lennart Meri lahkus meie seast hulk aega tagasi, kuid maa- ja omandireform on endiselt lõpetamata, haldusreform koguni alustamata.
Enne kui need kolm reformi pole edukalt lõpetatud, ei saa Eesti majandus kuidagi jalgu alla. Aga nende elluviimiseks puudub ilmselgelt poliitiline tahe.
Maa- ja omandireformi seaduste esialgsed variandid võeti Ülemnõukogus vastu üsna suure konsensusega ajal, kui peaminister oli Edgar Savisaar ja Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
Soodsam liitumine
Hiljem on neid seadusi kümneid kordi täiendatud ja muudetud, kuid kahjuks mitte paremuse suunas. Praegu toetab reforme vaid IRL, teised erakonnad ainult mängivad reformijaid.
Reformidega mängivad ka ametnikud, sest sarnaselt advokaatidega teenivad nad nende toppamise arvelt suuri summasid. Maa- ja omandireformi venimine on Eesti riigile tekitanud miljardeid kroone kahju.
Haldusreformi takerdumine on põhjustanud aga veelgi suuremat kahju ning oma koha pärast värisevad ametnikud teevad kõik, et seda reformi ei toimuks. Oma särk on ihule ikka lähemal, seda eriti praeguse majandussurutise olukorras.
Toimiv seaduskeskkond lubab omavalitsustel vabatahtlikult liituda, kuid oma olemuselt on selline pseudodemokraatia rajatud psühholoogiliselt vastuvõetamatule alusele.
Miks peaks üks kahest võrdväärsest omavalitsusest teisega liitumisel oma identiteedist ja ametikohtadest loobuma?
Skandinaavia ja Kesk-Euroopa kogemus kinnitab, et optimaalse omavalitsuse suurusjärk on 35 000–45 000 elanikku, seega sobiks Eestisse 30–35 haldusüksust. Praegu on meil 33 linna, mis kõik nii pidulikku nimetust ilmselt ei vääri.
Linnad võiksid olla haldusreformi keskseks ehk liitvaks osiseks piirnevate valdade suhtes, mis säilitaksid territoriaalsete üksustena oma vallanimed, kuid muutuksid administratiivselt osavaldadeks.
Moodustunud haldusüksust võiks nimetada aga linnvallaks.
Sõltuvalt ajaloolisest taustast ja poliitilistest vastuoludest ei pruugi moodustatav linn-vald tingimata kanda keskusena funktsioneeriva linna nime.
Nii võiks Tallinna külje all paiknevate Viimsi valla, Maardu linna ja Jõelähtme valla ühinemisel kasutada ajaloolist Rebala linnvalla nime.
See lahendaks nende omavalitsuste identiteedikonkurentsi küsimuse ning Muuga sadama praeguse kolmepoolse haldamise probleemid. Ka vastaks sellise linnvalla rahvaarv (umbes
37 000 elanikku) euroopalikult optimaalsele haldusüksusele.
Sedalaadi liitumine välistaks praeguse seaduse järgi juhitamatu, struktuuriseoseid ignoreeriva ning siiani edutu vabatahtliku ühinemisprotsessi.
Liitujate volikogude värskete koosseisude valimistel saadud häälte pingereast lähtuva võrdse esindatuse puhul linnvalla volikogus ei oleks vaja korraldada isegi erakorralisi valimisi.
Lähtudes uute omavalitsuste optimaalsest suurusest, ületavad mitu linna (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu) 30 000 elaniku piiri, mis annaks aluse neid käsitleda väljaspool haldusreformi säilivate haldusüksustena.
Linnvaldade moodustamise käivitumine soodustaks uute tõmbekeskuste teket (planeerimis- ja investeerimisvõimalusi seoses tulubaasi suurenemisega) ja ühtlasemat jaotumist kogu riigis. Väikelinnad asuksid aga omanimelise valla piirides (nt Paide, Saue, Türi).
Viimasel juhul on tegu tingnimetusega valdlinn, mis oleks sarnaselt väikelinnaga üks reformi käigus liitujatest.
Uue linnvalla piiridega külgnev esimesest liitumisringist välja jäänud vald peaks viieaastase üleminekuperioodi lõpuks valima sobiva liitumissuuna.
Nokk kinni, saba lahti
Protsessi lõpptulemuseks jääks Eestisse pealinn Tallinn koos 32 linna ja linnvalla ehk esimese astme haldusüksusega.
Sellise haldusreformi mõte seisneb liituvate omavalitsuste identiteedi säilitamises, aga ka uute haldussuutlike linnvaldade moodustamises.
Niisuguse struktuuri kujundamise tulemusena saavutaksime ajalooliselt välja kujunenud asustuse järjepidevust säilitava euroopaliku haldusjaotuse ning rahva teadlikuma osa toetuse.
Ehkki on liigne loetleda haldussuutlikkuse näitajaks oleva professionaalsuse tõusuga seonduvaid võite, võiks ometi nimetada haldusüksuste probleemide sarnasuse alusel tekkivat kogemuste baasi, mis linnvaldade arengule kindlasti kasuks tuleb.
On selge, et enne kohalikke valimisi ei hakanud omavalitsused haldusreformi osas initsiatiivi ilmutama. Ja ei ole seda põhjust teha ka pärast valimisi.
Nii meenubki vana tuntud jutt, kus mees läks metsa, ehitas maja, tõrvas katuse ära, lind lendas katusele, nokk jäi kinni, tulid valimised, tõmbas noka lahti, saba jäi kinni, ootas uusi valimisi…
