Inimõigused ei ole vaid jõulukalkunite tühine vahepala

 (2)
Inimõigused ei ole vaid jõulukalkunite tühine vahepala
---

“Rahu, stabiilsus ja inimõigused on liialt suured väärtused, et nendega tegelda üksnes jõulukalkunite vaheajal,” lausus president Lennart Meri 15 aastat tagasi Eesti julgeolekust rääkides.

Täna, rahvusvahelisel inimõiguste päeval, on paslik neid sõnu taas meenutada ning enda ümber ringi vaadata. Sest majanduslikult raske aeg paneb inimõiguste kaitsmise kohustuse kõige tõsisemalt proovile.

Ajalugu on näidanud, et majanduslangus kasvatab eelarvamusi ja ebavõrdsust ning jätab ühiskonna nõrgemad grupid kõrvale.

1948. aastal vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi sünnivad kõik inimesed oma väärikuselt ja õigustelt võrdsete ning vabadena. Küsimused, mida tähendab olla inimene ja mis on meie väärikus, on aktuaalsed ka praegu.

Meil kõigil peab olema vabadus väljendada oma mõtteid, olla ühiskonnas ühtmoodi olulised, mitte karta väärkohtlemist, õppida ja arendada oma vaimseid võimeid, omada peavarju, rõivaid ning toitu.

Seda olenemata sellest, kas inimene elab “õiges või vales” maailma osas, kas ta oma etnilise päritolu, soo, usu, seksuaalsete eelistuste või poliitiliste vaadete tõttu asub “õigel või valel” pool rindejoont.

Võrdse kohtlemise õigus

Viimasel ajal räägitakse üha enam inimeste vahel kehtivatest inimõigustest ja igaühe panusest nende edendamisse.

Ent inimeste vajadused ja väärtused pandi inimõigustena kirja eelkõige selleks, et kaitsta neid avaliku võimu teostajate kuritarvituste eest.

Siinkohal võib näiteks tuua inimõiguse olla võrdselt koheldud. Kui inimeste põhiõiguste tagamine on Eesti põhiseaduse kohaselt riigivõimu ja kohalike omavalitsuste kohustus, siis võrdse kohtlemise põhimõte laieneb kõigile ühiskonnaelu valdkondadele — töösuhetele, haridusele, sotsiaalhoolekandele, avalikele teenustele.

Kõigil peab olema võrdne võimalus igapäevaelus osaleda ning riigil on kohustus need võrdsed võimalused kõigile ka tegelikult kättesaadavaks teha.

Õiguskantsler Indrek Teder on pidanud viimasel ajal korduvalt haridus- ja teadusministri poole pöörduma, sest erivajadustega lastele ei ole haridus sama kättesaadav kui teistele lastele.

Nende õppekorraldus teeb muret kõige laiemas mõttes: milliste õppekavade järgi tuleb õppida, kas riik on töötanud välja õppematerjalid, kas erivajadustega õpilased saavad õppida oma elukohajärgses koolis.

Õiguskantsler on pidanud kirjutama ka sotsiaalministrile, sest tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teenuste kättesaadavus on Eesti erinevates piirkondades väga erinev.

Laste õiguste kaitse

Iseäranis palju on puudusi arstiabi ja taastusravi osas, muret valmistab veel ravimite kättesaadavus riigi äärealade elanikele ja teistele maainimestele.

Üle-eelmisest aastast on õiguskantsleril ka piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise ülesanne.

Ta kontrollib, et tagatud oleksid nende inimõigused, kes sõltuvad oma põhivajadustes kinnisest asutusest, kuhu nad on sattunud.

Sel moel kaitseb õiguskantsler nii erikoolis õppivat käitumishäiretega last, psühhiaatriahaiglas viibivat patsienti kui ka kinnisesse hoolekandeasutusse suletud inimest.

Oma kontrollkäikude kokkuvõtetes on õiguskantsler korduvalt tõdenud, et asutustes, kus inimeste vabadused on piiratud, võib kohata selliseid elamistingimusi ja töötajate hoiakuid, mis ei ole inimõiguste austamisega kooskõlas.

Nii selgus Tallinna Laste Turvakeskuses, et laste vabadus oli seal seadusvastaselt piiratud. Ka eraldusruumi paigutamisel alandati hoolealuste inimväärikust — käsk, et lapsed peavad eraldusruumi minnes lahti riietuma, jättes jalga vaid aluspüksid, on alandav ning õigusriigis lubamatu.

Tegemist on laste põhiõiguste väga tõsise rikkumisega, mida ei saa õigustada turvakeskuse eesmärkidega sõltuvushäiretega laste huvides.

Riigi iga õigusakt toob kaasa mõne inimgrupi õiguste piiramise ja seeläbi ka erineva kohtlemise. Eesti põhiseaduse kohaselt peab selleks aga olema mõistlik põhjendus ning igal sammul tuleb kaaluda, kas õiguste riive põhjendus on asjakohane ning kas see loob ühiskonnas õiglase olukorra.

Nii tuleb ka küsida, kui kaugele võib majanduslanguse ajal rahakärbetega minna, et riik ei loobuks oma kohustusest tagada võrdsed võimalused toimetulekuks ning tervise ja elukvaliteedi hoidmiseks, inimeseks olemiseks kõige laiemas mõttes.

Näiteks on siiani lahendamata ravikindlustuseta isikute perearstiteenuse kättesaadavuse küsimus, ehkki eelmine õiguskantsler Allar Jõks pöördus selle teemaga sotsiaalministri poole juba 2005. aastal.

Neile pakutud ravikindlustuse laiendamise variante, mida valitsuses arutati, ei võimaldanud tänavu ellu viia eelarve rahaline kate.

Kuigi riigi rahaline kitsikus on mõistetav, ei tohi rahanappuse tõttu piirata inimese õigust tervise kaitsele. Sestap peab riik leidma paindlikke alternatiive.

Lähtuda tuleb põhimõttest, et kõigil, sõltumata elukohast ja sissetulekust, oleksid võrdsed võimalused saada arstiabi.

Ravikindlustuseta inimeste arv on viimase aastaga suurenenud rohkem kui kümne tuhande võrra — kas lisaks töö kaotusele seisab neil ees ka tervisest ilmajäämine?

Õiguskantsler Teder jätkab selle teemaga tegelemist ning kontrollib, kuidas omavalitsused tagavad ravikindlustamata isikute õiguse tervise kaitsele.

Masu pole vabandus

Äsja lõpetas õiguskantsler menetluse piiratud liikumisvõimega inimeste ühistranspordile juurdepääsust. Ühistranspordi kasutamine on üks esmaseid tingimusi, et puudega inimene saaks ühiskonna elust teistega võrdselt osa võtta.

Tõsiasi on aga see, et bussid, trollid, trammid, rongid ja raudteeperroonid ei vasta suures osas ratastoolis liikuvate inimeste vajadustele ega ole neile kättesaadavad.

Õiguskantsleri menetlus viis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning puudega inimeste esindajad ühise laua taha, kus jõuti arusaamisele, et puudega inimestele võrdsete liikumisvõimaluste saavutamine peab olema üks lähiaastate eesmärkidest. Majandussurutisest hoolimata.

Tänasel inimõiguste päeval peaks iga riigiametis töötav inimene endalt küsima: kas tema töö üks juhtmotiividest on ikka inimõiguste kaitsmine?

Kas me oleme piisavalt aktiivsed ja talutame inimese kättpidi meie põhiseaduse põhiõigusi ja kohustusi sisaldava teise peatüki juurde, kui näeme, et keegi peab inimõigusi taotlema, nende jaoks luba küsima või neid lausa ostma?

Kas me ilmutame oma igapäevases töös piisavat pühendumust ja tõestame inimestele oma tegudega, et seadusesse kirja pandud õigused on nende, mitte bürokraatide õigused?

Teravate majandusprobleemide lahendamisele vaatamata on riigil positiivne kohustus maandada inimõiguste rikkumise riske kõigi ühiskonnaliikmete jaoks.

Seda nii iga ametniku tööpanuse kui ka veelgi olulisema väljundi ehk inimlikkuse säilitamise kaudu.

Valik inimõigustest

- Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.

- Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.

- Kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada.

- Kellegi isiklikku ja perekonnaellu ei või meelevaldselt vahele segada.

- Igal inimesel on õigus riigi piires vabalt liikuda ja oma elukoht valida.

- Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele.

Allikas: inimõiguste ülddeklaratsioon

KSENIA ŽURAKOVSKAJA on õiguskantsleri nõunik