Jaan Tooming: Igaühel oma mõtted
Muidugi on hea, et Klassikaraadiost tuleb päev läbi klassikalist muusikat. Kuid ka klassikaline muusika on erisugune. Vanasti mängiti lõunasöögi ajal muusikat. Ehk aitas see seedimist ja rütmistas mälumist ja neelamist.
Ka nüüdsel ajal pannakse raadio mängima hommikul ja muusika on taustaks hommikustele toimetustele ning ka einestamisele. Kuid mul on tuttav, kes klassikalise muusika puhul ütleb, et see on enamasti morbiidne muusika, tema tahab eestipärast tümpsu, mis vere käima paneks. Eks igaühel on oma maitse ning taluvus.
Muidugi on ka klassikalise muusika hulgas viletsat, lausa müra. Ja võib öelda ka, et klassikalise muusika seas on estraadi, lausa vaimulikku popmuusikat. Me imetleme Mozartit, Beethovenit, Händelit, kuid nad on kõik erinevad.
Mozart ülendab, Beethoven ehmatab, Händel on lihtsalt ilus. Ja Šostakovitš lausa ründab. Nii me oleme eri maailmades ja ka me ise oleme erinevad. Ning kui Elmari raadio meid ärgitab eesti muusikaga, siis pole paha, aga lõpmatuseni eesti estraadi kuulata on ikkagi tappev. On ka inimesi, kes eelistavad nii hommikul kui päeval vaikust, rääkimata öörahust.
Mart Juur tutvustab telekas kirjandust. Lühike saade ei võimalda süvenemist ning Juure maitse on muidugi vaieldav. Tema ajalookirg prevaleerib tutvustustes, aga me teame väga hästi, kui tendentslikud on raamatud ajaloost. On olnud varem ja on ka praegu. Igaüks võib fakte väänata omatahtsi ning tõde on väga raske eraldada sõkaldest.
Meie raamatuletid on ülekuhjatud, aga enamasti ostetakse koka- ja terviseraamatuid. Ning neid, mis pakuvad intiimseid sissevaateid inimeste ellu. Aga ka eluloo puhul autor selekteerib ju seda, mis talle meelde on jäänud. Ja kui ta ei taha olla provokatiivne, püüab ennast tavaliselt näidata paremana, kui tegelikult on.
Mida labasemat kirjandust inimene loeb, seda labasemaks tema meel muutub. Nii on kõigega. Kui inimene pidevalt näeb ja kuuleb mõttetusi, siis ta usubki, et maailm on mõttetu. Kuid argipäeva mõttetused muutuvad talle oluliseks lõpuks ning ta ei saa arugi, et tema elu on üks suur mõttetus.
Kogu ühiskond mõjutab oma mõttemallidega, trendidega, meediapommidega. Väga vähesed suudavad mitte seda sisse helpida. Ainult tervislik vaimne toit suudab inimest hoida inimese tasemel, et mitte langeda ühiskondlikuks loomaks.
Viljandi lapsmõrvar on nüüd kõikjal kõigil suus. Maailmas tapetakse iga päev tuhandeid inimesi, Euroopa on harjunud, et iga mõrv läheb arvele. Me oleme üllatunud ja šokeeritud, kui kedagi tapetakse, kuigi ka meil sooritatakse igal aastal mõrvu, millest ei räägita konkreetselt.
Aga kui õpilane tapab õpetaja, siis on midagi tõesti valesti. Kas kooliga? Jah, praeguses koolis valitsevad õpilased, mitte õpetajad. Laps on karistamatu, õpetaja kaitsetu. Väikesed nadikaelad võivad õpetajaga ülbitseda, võivad teda isegi sõimata, aga õpetaja peab olema taltsas nagu lammas.
Naeruväärne on ka vanemate kaasamine õppeprotsessi. Haritud ja väärikad õpetajad ei pea kuulama, mida vanemad räägivad õpetamisest koolis, see on ikka õpetajate kui spetsialistide ülesanne. Kuna õpilane võib endale lubada vahelerääkimist õpetajale, võib teda hinnata ja kritiseerida ning sellega paneb ta õpetaja olukorda, kus õpetaja kardab õpilast.
See on olukord, mis peaks koolis kõigepealt muutuma. Kool on õppimise paik, mitte vabakuulamise laat. Ainus viis, mis vähemalt tulirelvast põhjustatud mõrva ära hoiaks, on, kui eraisikutel keelataks relva kandmine ja hoidmine. Ei mingit relva kodanikele! See peaks olema reegel. Jahimehed saavad ainult jahihooajaks laenata relva riigilt. Jäägu ikkagi relvastus politseile ja sõjaväele.
