Jahiseaduse eelnõu on juba päris “söödav”
Jahimehena on mul hea meel tõdeda, et pärast pikalt kestnud arutelusid ja läbirääkimisi hakkab uue jahiseaduse eelnõu võtma kõikidele osapooltele sobivat kuju. Nagu keskkonnaminister on kinnitanud, jõuab eelnõu suure tõenäosusega juba lähiajal Riigikokku, kus see peagi seadusena vastu võetakse.
Alguses küllaltki toores paistnud ning palju lahkarvamusi tekitanud eelnõu on pärast poolteist aastat kestnud tööd muutunud juba päris söödavaks.
Tasakaalustatud huvid
Eelnõu n-ö küpsemine on sündinud maaomanike, jahimeeste esindajate ja ministeeriumiametnike tihedas koostöös. Peamine arutelukoht on puudutanud maaomanike ja jahimeeste õigusi, millest pooltel erinevad arusaamad.
Uus jahiseadus peaks muutma jahimeeste ja maaomanike positsioonid võrdseks, kusjuures omavahelisi suhteid reguleeritakse lepingutega. See on igati loogiline lähenemine, et maaomanike õigusi jahipidamise korraldamisel suurendatakse.
Samal ajal ei tohi unustada, et 15 000 Eesti jahimehest umbes pooltel ei ole endal maad, kus saaks jahti pidada. Meie omapära on kolhoosikorra ajal maa-asulatesse rajatud suurelamud, kus elab palju jahimehi. Ka nendele peab tagama võimaluse oma hobiga tegelda.
Paljudes maapiirkondades on jahimeeste ühendused ühed arvukamad kodanikuühendused ja nende nõrgestamine oleks löök mitte ainult jahimeestele, vaid kogu külaelule.
Jahimeeste hulga säilimine sõltub jahinduse hinnast. See tähendab, et jahipidamine ei tohi muutuda märgatavalt kallimaks, kui ta seda on seni olnud. Kindlasti ei tohiks me minna Läti valitud teed, kus jahindus lähtub eelkõige maaomanike huvidest. Tean Eestiga piirnevat jahipiirkonda Lätis, mille suurus on
15 000 ha. See on välja renditud rikastele Vene ärimeestele. Kohalike lätlaste osavõtt jahist sõltub täielikult rentnike tahtest.
Rahakott nõukogule
Pean väga tähtsaks läbirääkimistel saavutatud kokkuleppeid, et väljakujunenud jahipiirkonnad ikkagi säilivad ning et metskits ja metssiga jäävad suurulukite nimekirja. See tagab eelkõige ulukipopulatsioonide arvukuse ja liigirikkuse säilimise.
Arutamist väärib veel ettepanek jätta metsloomade tekitatud kahjude hindamine loodavate maakondlike jahindusnõukogude kätte. Nõukogusse kuuluks nii maaomanike, jahimeeste kui ka riigi esindajad.
Metsloomade tekitatud kahju katmiseks ja jahindustegevuse rahastamiseks oleks mõistlik kehtestada aastamaks igale jahimehele, suurusjärguks 10–20 eurot. Seda summat võiks koguda maakondlikud jahindusseltsid ja summa kasutamist võiks reguleerida maakondlik jahindusnõukogu.
Lõpmatuseni võib vaielda, et miks just jahimehed peavad kahjud kinni maksma. Minule tundub, et just sellises suurusjärgus maksega lepib enamik jahimehi. Arusaadavalt sõltub ulukikahjustuste hulk ka jahimeeste tegevusest konkreetses piirkonnas, mistõttu osa vastutusest langeb paratamatult jahimehele.
Usun, et koostöös saame seaduse, millega võib rahule jääda.
Jahiseaduse eelnõu aruteludesse on seoses ulukikahjustuste kompenseerimisega nüüdseks jõudnud ka Brüssel. Loogika toetub suurkiskjate kaitsele, samuti vajadusele, et neil oleks piisavalt saakloomi. Saakloomad sõralised on need, kes võivad tekitada metsa- ja põllukahjustusi.
“Meil on see õnn ja õnnetus, et meil elavad mujal haruldased suurkiskjad,” selgitas Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. “Avalik huvi suurkiskjate kaitsmiseks on suur ja ei piirdu meie pisikese riigiga, vaid on tunduvalt laiem. Sellest tulenevalt ja selle kaitse rahastamiseks oleks otstarbekas kaasata ka laiema ringi ehk siis Euroopa raha. Eesti maksumaksjale käib see ilmselgelt üle jõu.”
Tõnis Korts lisas, et kuivõrd oleks võimalik kahjustuste kompenseerimiseks ELi raha kasutada, ei oska ta ütelda. “Lugedes vastavat direktiivi jääb küll aga mulje, et vähemalt teoreetiliselt võiks see olla võimalik.” Kas ka tegelikult on, selgub keskkonnaministeeriumi korraldatud aruteludel, mis praegu veel käimas.
Maaleht
