Kõigepealt oleks üldse hea teada, mis see revolutsioon niisugune on.

Vähemasti keskealised inimesed mäletavad, et revolutsiooniks on vaja kepsakat habemikku ja pauku jõe äärest laeva pardalt.

Lõõpimisi võiks ju tõdeda, et kuni Allar Jõks habet ei kasvata, pole praegustel võimuritel vaja uut revolutsioonilist erakonda peljata. Kahuripaati pole Pirita jõel ka teab mis ajast nähtud.

Revolutsioon ja olukord Eestis väärivad siiski veidi tõsisemat käsitlust. Sõna “revolutsioon” pärineb ladinakeelsest sõnast revolutio, mis tähendab ümberpööramist.

Kui rahulolematus kasvab, siis ükskord prahvatab

Mõtlejad mehed on seda pööramist kui terminit üritanud sisustada juba aastatuhandeid.

Näiteks Aristoteles pakkus, et poliitiline revolutsioon võib toimuda kahel viisil: üks konstitutsioon asendatakse kas täielikult teisega või muudetakse senikehtivat konstitutsiooni põhjalikult.

Tänapäevasemate politoloogide esmaste revolutsioonimõtestamisürituste tulemusel tõdeti, et muutuste põhjuseks on masside meeleolu. Kui rahva rahulolematus sotsiaalsete ja poliitiliste oludega kasvab liiga suureks, prahvatab vimm.

Järgmiseks leiti, et revolutsioonide põhjuseks on tasakaalustamatus ühiskonnas. Kõik ühiskonnad koosnevad paljudest komponentidest, kus segunevad nii ressursid kui sektorid.

Kui tasakaal liiga palju nihkub ning mõni sektor tunneb, et varadele ligi ei pääse, on tagajärjeks allajääjate mäss. Selle teooriaga on põhjendatud nii Prantsuse revolutsiooni kui oktoobrirevolutsiooni.

Seda mõtet edasi arendades hakati peamiselt žongleerima mõistetega riik, eliit ja alamklassid ning edasi kõlab juba paljudele tuttav mõttekäik sellest, kuidas ühed enam ei saa ning teised ei taha endistviisi elada. Oli aeg, kui klassivõitlus seletas kõike.

Nõukogude Liidu lagunemist XX sajandi lõpul ning käesoleva sajandi oranži või rooside revolutsiooni ei anna aga kuidagi klassivõitluse võtmes lahti rääkida. Abi on otsitud kultuurist ja ideoloogiast.

Näiteks meie laulev revolutsioon vastandas korruptiivsele totalitarismile lääneliku demokraatia.

Seletatagu kuidas tahes, revolutsioon tähendab senikehtiva võimustruktuuri põhjalikku ümbermängimist ning seda üsna lühikese aja jooksul. Ja nüüd ongi küsimus: kas Eestis tahetakse muuta meie riigi põhisuunitlust?

Valikutes “läänelik demokraatia” versus Kremli viljeldav “suveräänne demokraatia” ollakse vist ikka üsna üksmeelel, kuhu poole pilgud pöörata ja sammud seada.

See sammude seadmise metafoor määratleb tegelikult üsna täpselt, millised nn revolutsioonilised meeleolud Eestis praegu valitsevad. Nimelt ei ole veel üldse tähelepanu pööratud ühele revolutsiooni olulisele eeldusele: inimestel puudub kas kultuurilistel, ideoloogilistel või administratiivsetel põhjustel õigus ja võimalus oma jalgu kasutada.

Oktoobrirevolutsiooni, laulvat revolutsiooni, rooside revolutsiooni ja üldse kõiki kohe meenuvaid revolutsioone seob see, et inimestel ei olnud valikut. Nad ei saanud ära minna.

Meil on praegu valik. Ehitajad on enamasti Soomes. Arstid on samuti Soomes. Bussijuhid on Soomes. Õpetajadki on Soomes. Bürokraadid on loomulikult Brüsselis. Kalkunikitkujad on Iirimaal. Seiklejad on igal pool.

Revolutsiooni ei sünni kunagi ega kusagil, kui inimesed saavad massiliselt ära minna. Kui lahkuda on ohutum kui jääda ja võidelda, valib enamik pigem lahkumise.

Me näeme seda igal pool enda ümber. USA lõunaosariigid on täis mehhiklasi. Lõuna-Euroopa on täis paadipõgenikke. Venemaa idaosa on täis hiinlasi. Soome on täis – jah, eestlasi. Pärast Teist maailmasõda oli seejuures Rootsi täis soomlasi.

Jalgade kasutamise õigusel on ka teine tahk. See on inimeste õigus jätta oma jalad paigale. Mitte minna valima. Mitte osaleda ühiskondlikus elus. Sammalduda trotslikult.

Nii olemegi paradoksaalses olukorras.

Piisavalt on neid, kes ei taha vanamoodi edasi elada. Jagub ka neid, kes ei saa vanamoodi edasi elada. Leiab neidki, kes riigilaevukese kummuli keeraksid, sest kiusu pärast villavabriku seiskamise unistus on meie loomuses ja kultuuriloos sügavalt sees.

Meil on, vähemalt teoreetiliselt ja retooriliselt, revolutsiooniline situatsioon.

Eestlase revolutsioon sünnib temas endas

Pole aga neid, kes tuleks ja midagi pauguga muudaks. Ei kuku konstitutsioon ega prahvata vimm, lööda laksust tasakaalu paika ega tapeta ideoloogiat.

Alalhoidlik meel ja avatud piirid ei luba.

Laulsime end ükskord vabaks, ning aitab. Milleks enam möllata, kui võib rännata?!

Seepärast teebki iga eestlane omaette oma revolutsiooni. Prantslased võisid üheskoos giljotineerida kuningaid, venelased tappa tsaaritare, georgialased lehvitada roose ja ukrainlased oranže salle. Meid see ei eksita, sest meie revolutsioon on jalgade revolutsioon.

“Kui ma neile ei kõlba, siis valigu endale teine rahvas,“ tõdeb tõsine eestlane ja paneb hõlmad vöö vahele.

See oli üks nutikas tegelane, kes meie rahvuslinnuks suitsupääsukese valis. Too lendab ka kohe minema, kui olud viletsaks keeravad.