Jälle see raamatuhirm
Kultuuriminister Rein Langi väljaütlemised raamatute ja raamatukogude teemal on taas tekitanud paksu verd ning lausa hirmu. Seda nii põhjusega kui põhjuseta.
Ma ei tahaks siinkohal hakata lahkama e-raamatute eeliseid ja võimalikke digitaalseid tulevikustsenaariume, kuna see valdkond muutub tänapäeval väga kiiresti ning täna asjalikuna tunduvad mõtted võivad juba homme olla lootusetult vananenud.
On üsna selge, et paberist raamatud ei ole hetkel veel kuhugi kadunud, pigem tekib neid jõudsalt juurde. Eriti jõudsalt võiks neid juurde tekkida raamatukogudesse ja kaduda ei tohiks nad sealt kuhugi. Kuigi nad muidugi kaovad.
Paari nädala eest püüdsin ühest suuremast raamatukogust leida tuntud proosakirjaniku aastakümnete eest ilmunud lasteraamatuid ning selgus, et need olid “ära loetud”. Paraku ei hakka keegi kunagi neid paberkujul juurde trükkima. Kus on, ja kellel on, seal on. Ja punkt. Olgugi et omal ajal trükiti neid ehk mitukümmend tuhat tükki.
Samuti on päris mitu sõpra viimastel aastatel kurtnud, et Fjodor Dostojevski “Vendi Karamazoveid” on võimatu leida, antikvariaatides on lausa järjekorrad.
Samuti ebatõenäoline, et mõnekümne või isegi kahe-kolmesaja huvilise pärast kallihinnaliste paberraamatute uustrükk ette võetakse. Pealegi ei pruugi tänapäevases odavama otsa paberraamatus enam sugugi seda maagiat sees olla, mida vana kooli raamatusõber hindab.
Mäletame ka okupatsiooniajast, kuidas näiteks seiklusjuttude või sõnameistrite sarja tänini püsiv kvaliteetköide mandus paarikümne aastaga põnevikusarja nadipoolseks ja lagunevaks teostuseks, kuidas samas eksemplaris leidus eri värvi, kvaliteedi ja paksusega paberit. Rääkimata seiklusjuttude tänapäevase uustrüki karjuvalt nirust vormistusest.
Mis teha, raha on selle taga ja raha vastu on raske saada. Sellistel juhtudel on raamatukogud ja digimine tõesti ainsamaks pääseteeks ja ka raamatukogude pabervaramu kulub kasutamise käigus. Mida kehvemini tehtud paberraamat, seda kiiremini kulub.
Teine asi on see, et ega neid paberist raamatute ostjaid eriti juurde tulemas ei paista. Isegi raamatukogud ei jaksa osta kõike, mida tahaks ja peaks.
Ometi oleks raamatukogude ülesanne olla see viimane kants, kust inimene hea raamatu igal võimalikul kujul kätte saab.
Seni kuni paberist raamatuid loetakse ja trükitakse, seni peaksid nad olemas olema vähemalt raamatukogudes. Me ei tea, kas ja kunas saabub massiline pööre uue vormi poole, ega tea me sedagi, mäherdune see vorm siis just on.
Pöörded toimuvad üldjuhul märkamatult ning täpselt siis, kui uus moodus on muutunud piisavalt mugavaks, odavaks ja igas mõttes paremaks kui senine.
Paberist raamat on niigi jube kallis asi valmistada, eriti eestikeelsest peast ja tillukese trükiarvuga. Ja kuigi lõpphinda poes mõjutab kõige enam raamatupoodide vahendustasu, mida riik mõjutada ei saa, on oma osa ka käibemaksul.
Karta võib, et müügiarvud kukuksid maksu kergitamisel nii palju, et maksuvõitu ei tuleks ning jälle saaks vähem inimesi raamatust osa. Kas maksu langetamine alandaks hinda sedavõrd, et ostuvõimeliste inimeste hulk suureneks?
Ent kuni valdav osa lugejaid paberraamatut eelistab, ei kao see ära, ja on žanre ja nišše, millistele paberformaat sobivamaks jääbki.
Riik aga peaks hoolt kandma, et raamat ei läheks liiga kalliks kätte ja et valik raamatukogudes oleks võimalikult esinduslik. Kui see tähendab maade ja puude jagamist omavalitsustega, siis jagatagu need maad ja puud ükskord ära. Nõnda, et lugeja võidaks.
