Janek Mäggi: Äri või armastus?


Janek Mäggi: Äri või armastus?
Foto: Ester Vaitmaa

Mart Kadastik tõi esmaspäeval Postimehe koju. Küllap ta kavandas seda tehingut juba aastaid, kuid nüüd on tegu tehtud.

Äriliselt põnev ja erutav, kuid nostalgiahõnguline samm, milles räägib rohkem eestlaste identiteedihoidmise soov kui kasumiahnus ja saamahimu. Kapitalil on rahvus.

Äri siin ei tee

Postimehe kojutulek räägib Eesti ja meie äri kohta palju. Äri siin ei tee. Võib-olla siis, kui võõramaised rahaveskid oma välismaal panganurgas kopitavaid eurosid peaaegu tasuta laenuks annavad, kuid mitte praegu. Kraanid vaid nirisevad.

Nii ongi Eesti suures plaanis üks väike ja perspektiivitu riik, kus firmade omamine on pigem väheväärtuslike ja laialt levinud markide kogumine kui koht, kust võib leida Nokia – või mis temast nüüdseks järele on jäänud. Nagu tühja korteri pidamine Võhmas, mis röövib aastaga üüri näol kogu oma väärtuse, kui sa seal ei ela. Tolku pole, väärtust ei loo, ainult õgib.

Kohalikega on lugu teine. Neil on tunded. Mälestused. Ma ei raatsi müüa midagi, millega mul on emotsionaalne side, isegi kui ma seda asja üldse ei vaja ja ta on mulle koormaks kaelas. Postimehe “päästmine” viikingite käest oli nagu printsessi äratamine unest kuuma suudlusega. Tee printsessini oli kaelamurdev ja elu kaalule panev. Kuid printsess on ärganud.

Uutele Eesti Meedia omanikele lähevad mälestused maksma 30 miljonit eurot (küll kamba peale), millest enamik on koormav võlg. Verd kivist välja pigistada tuleb palju, et intressid makstud saaks. Kuid seda on tulnud teha ka Hans H. Luigel, kes Delfiga ajalugu tegi – Kadastik & Co saavad meediaäri pigem tasuta.

Olles aus – vahel mõtlen, miks vanemad mehed võtavad riske, mis sunnivad neid tippkonkurentsis võitma maratone? Äsja neljakümneseks saanuna tean, et 27aastaselt ettevõtet asutades oli mu sooritusvõime parem kui praegu – 20tunniseid tööpäevi ma endale ülearu palju enam ei luba. Laenu osas tunnen ammu võõristust. Midagi ostes mõtlen, kas tahan selle nimel N koguse täiendavat tööd teha? Sageli ei taha ja jätan asja ostmata.

Ettevõtteid luuakse ja ostetakse kirest äri vastu. Äri ei ole aga kasum. Äri on mäng. Nagu male või kabe, kus võitmiseks tuleb olla kaval, hea närviga, kuid ka agressiivne ja halastamatu. Seisu laual suudavad hinnata vaid need, kes on mängijatest paremad. Enamik ei ole.

Meediaäri eripäraks on müüt, et meedia on ja peab olema sõltumatu. Sellist meediat muidugi olemas ei ole. See on sügavas sõltuvuses kõige tavalisemast lugejast, seejärel reklaamist. Postimehe elitaarsuspüüd on lasknud Õhtulehe Eesti juhtivast päevalehest trükiarvult mööda minna. Valus.

Lugejad loevad

Ärimees Kadastik ei sõltu mitte ravimimees Margus Linnamäest, vaid veidi enam kui 200 000 lugejast ning reklaamiandjatest, kes neid lihtsaid inimesi (loe: meid kõiki) ükskõik mida ostma meelitavad. Paberlehtede langevad tiraažid kinnitavad, et lugejad on netiketistatud ning armastus paberi vastu roostetab – ta kannatab kõike järjest vähem. Rahajoad voolavad mujale.

Seda trendi on kõigil Eesti meediaväljaannetel isegi väga suure armastusega oma tööd tehes raske murda. Samas – nälg töödeldud info järele mitte ei kahane, vaid kasvab. Milline on homne meedia, suudavad aimata vähesed. Postimehe kontserni puhul on see kokteil ärist ja armastusest.

Tellimiskampaania mets