JUHTKIRI: Ajalugu on tulevik
Ilma maata ei ole midagi. 2002. aastal avaldas Eesti vanim kirjandusalmanahh Looming (sündis viis aastat hiljem kui meie riik) Andres Ehini luuletuse, kus juttu meist, eestlastest: “sügaval maa all elavad / linnud / mullased linnud / kui nad puhtaks pesta / lööb särama rukkilille karva sulestik.”
Ilma maata ei ole Eestimaad. Ilma maata ei oleks Eesti Vabariiki. Ehin ütleb maa-aluste lindude nimeks põdrapõrnikpääsukesed ja sügavsinised muttkotkad.
Mõned ütlevad, et põrgu on maa sees. Mõned kipuvad arvama, et põrgu on maa peal. Meil, eestlastel, on olnud õnn maapealses põrgus ellu jääda. Meil on oma riik. Luuletaja luuletab edasi: “nende lindudega mängib / eestlane indiaanlast / ja indiaanlane eestlast / need linnud lubavad vaid / põlisrahvastel / oma siniseid sulgi näppida.”
