Selgus, et paljud omavalitsused aitavad lastel, täpsemini küll nende vanematel, koolikotti õlale osta. Ning kehvematel paari pükse või pluusi soetada, andes kas või 20 eurot lapse kohta. On see naeru- või nutuväärne summa, jääb juba igaühe enda otsustada.

Ühe valla vastus pani aga ohkama. “Toetame ranitsat 64 euroga, aga tänavu läheb meie vallas esimesse klassi vaid kolm õpilast!”

Kolm last kogu valla kohta! Oletades, et ka järgmistel aastatel pole asi parem, saame mõne aja pärast valla põhikooli suuruseks 3 × 9 ehk 27 last. Täpsemalt jõuame seisu, kus nn kodulähedast põhikooli pole majanduslikel kaalutlustel mõtet pidada. Ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo eile öeldud sõnad põhikoolide tugevamaks muutmise kohta osutuvad tühjaks sõnakõlinaks.

Siit jõuame järgmise küsimuseni: kas seda valda, millel oma põhikooligi pole, on üldse mõtet pidada?

Ühelt poolt tuleb vastata, et jah, on küll. Sellessamas kolme esimesse klassi minejaga omavalitsuses on üle 800 elaniku. Nende eest peab ka keegi hoolt kandma!

Pealegi on selge, et maavaldade elanike keskmine vanus tõuseb järjepidevalt ning tõelist hoolitsust vajab eelkõige see, kes ise enda eest enam hoolitseda ei jaksa. Iseasi, kas sellised sotsiaalvallad paiga ka elujõulistele elamisväärsena hoiaksid.

Eemalt vaadates paistab siin kaks lihtsamat lahendust. Üks on pakkumine, et kehtestada omavalitsuseks olemise piir kooli läinud laste arvu põhjal. Kui ikka terve valla peale kooli ühte klassitäit lapsi – no keskmiselt 20 võiks ikka olla – ei kogune, pole sa miski omavalitsus ja pead sobiva naabriga ühte heitma. Erandid, nagu alati, välja arvatud.

Teine võimalus on teha meeleheitlik katse koolilapsi nende vanemate kaudu mõjutada. Just seda teed läks nüüd suure käraga Misso vald Võrumaal, pakkudes tööd ja elamist neile, kes lapse kohalikku kooli panevad.

Huvilisi on juba praeguseks kindlasti rohkem kui pakkumise väljahüüdja, viie lapse isa ja kahekümne inimese tööandja Tiit Niilo uskus või lootis.

Misso võibki nii talitades edu saavutada. Tähtis on aga, et teised maakohad selle arvel veelgi tühjemaks ei jää. Riigi seisukohast pole ju mõtet ühe valla põhikooli teise valla omale eelistada. Tegelikult aidata võiks maavaldu vaid see, kui inimesed linnaelust tõeliselt tüdineksid ja täies usus ning tahtmises maale elama ja tööle koliksid.

On seda palju loota? Selle üle saame arutleda siis, kui Misso algatus ühe või teise tulemuseni jõuab. Esimene tulemus on Niilo loodetud vääriselupaik, teine see, et kõik see ikkagi ei aita. Tubli mees ja pereisa lööb siis ilmselt oma talu ukse naelaga kinni, seab hõlmad vöö vahele ja lahkub. Tõsi, seda teadmisega, et ta vähemalt püüdis.