Juhtkiri: Rahvarindest Rahvakoguni

Täna möödub 25 aastat päevast, kui Edgar Savisaar tuli saates “Mõtleme veel” välja Rahvarinde ideega. Mida too rinne endast kujutab, teadsid tol hetkel vähesed, kuid džinn oli televisiooni otse-eetris pudelist välja pääsenud ning nüüd ei saanud teda enam ükski vägi kinni püüda. Ei partei ega KGB.

Idee moodustada demokraatlik liikumine, küll perestroika toetuseks, oli Nõukogude Liidus siiski üks hullemaid asju üldse, mida teha võis. “Mõtleme veel” toonane juht Rein Järlik tunnistab tänases Maalehes, et sellele võidi kohe riigivastasuse silt külge pookida.

Kuid seni kodus, sõprade ja kolleegide ringis räägitud mõtetele oli see reaalne võimalus ühiskonna palge ette jõuda ja end maksma panna ka tegudes.

Seetõttu on üsna loomulik, et Rahvarinde seeme langes toona viljakale pinnasele, hakkas imekiiresti võrsuma ja oktoobriks oli sellest nii võimas puu sirgunud, et mindi juba NSV Liidu konstitutsiooni kallale. Läks veel veidi aega, ja Eesti oligi vaba riik.

Möödunud aasta novembris kirjutasid “Harta 12” autorid taas ajaloost üsna tuttavaid mõtteid: “Võimulolijad ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Võim on müüdav, võimu nimel valetatakse. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb luua alternatiivne institutsioon.”

Selle nädala teisipäeval viis president Toomas Hendrik Ilves Riigikokku “Harta” seltskonna mõtetest tuule tiibadesse saanud Rahvakogu ettepanekud, kuidas takistada vaba Eesti vajumist stagnatsiooni mülkasse.

Kas presidendi hõbedasel kandikul Toompeale kantud kuldsetest teradest ka mõni elujõuline taim sirgub, alles hakkab selguma.

Kui aga mõtlen sellele, kuidas veerand sajandit tagasi üht jõulist ideed ellu viima hakati, valdab mind kummaline déjà vu-tunne. Toona oli aeg, kui üks impeerium hakkas kärisema. Praegu näitavad paljud märgid, et käriseb Euroopa Liit.

“Kas me tõime sellega rahva just võimu juurde, aga mingil määral otsustamise või vähemalt kaasarääkimise juurde küll,” meenutab Rein Järlik toonaseid arutelusid.

Minu meelest võib täna 25 aastat hiljem öelda sama ka Rahvakogu kohta.

Üks oluline vahe toonasel ja praegusel ajal siiski on.

“Kui me 1988. aastal rääkisime migratsioonist või keskkonnakaitsest, siis vastuvaidlejaid praktiliselt ei olnud,” ütleb Järlik. “Kui mõni oligi, siis ei pandud seda tähele. Ja kui mõni ka tahtis, siis oleks ta sattunud põlu alla.”

Kuigi ka praegu, 25 aastat hiljem, on rahva pahameel valitsejate suhtes suur, pole asi enam nii lihtne. “Oleme praegu väga harali läinud,” ütleb Järlik. “Meil on raske sõnastada teemat, mille poolt kõik oleksid.”