JUHTKIRI: Tehas kui usuküsimus

Kas keegi kuulas rahva arvamust, kui erastati infrastruktuure, investeeriti põlevkivitööstusse, astuti NATOsse või võeti kasutusele euro? Ei, sest kui keegi ka vingus, siis omaette.

Nüüd on Eesti inimene omandanud võime ühise eesmärgi nimel koonduda ning oma seisukohti välja öelda. Seda näitab enneolematult jõuline metsanduse ümber käiv avalik diskussioon.

Ühiskondlikul arutelul on aga mõtet ainult siis, kui selle tulemusel leitakse kõnealusele küsimusele parem lahendus. Puidurafineerimistehase ümber käivas vaidluses seda siiamaani ei paista.

Tehase pooldajad ja selle vastased loobivad üksteist arvude ja uuringutega ning mõlemad väidavad, et tema argumendid on teaduslikult põhjendatud. Kõlab loogiliselt, sest maailmas toimuvad protsessid pole lihtsate killast – igale mõjule võib leida vastumõju, iga arvutatud tulemuse saab kummutada teistmoodi kokku löödud numbriga, iga probleemi võib asetada kitsamasse või laiemasse konteksti.