Vastuoluline kodanikuaalgatus

Kui transporditöötajad üritasid mõned kuud tagasi protesti-streiki korraldada, aga osavõtjaid jäi napiks, leidus kohe parastajaid: ametiühingud on nõrgad, inimesed ei julge töökaotuse hirmus välja tulla jne.

Viimane näide on Tiit Madissoni plaan taastada ERSP. Madissoni kõnepruugis, meetodites ja motiivides võib küll kahelda, kuid tema väidet, et Eesti rahvalt on tema riik ära varastatud ning see tuleb tagasi võtta, jagavad ju väga paljud. Nad lihtsalt ei söanda seda nii räigelt sõnastada.

Rahvusvahelises plaanis võib hea tahtmise korral kodanikualgatuseks pidada ka rühma Ida-Euroopa endiste riigijuhtide ja välispoliitika asjatundjate kirja USA presidendile Barack Obamale, milles talle koputati südamele, et ta Lähis-Ida ja Afganistani kõrval ei unustaks Euroopat varitsevaid julgeolekuohte. Mitte ei saa aru, miks mõned seda meeldetuletust eesti rahvale solvavaks peavad...

Kodanikualgatus ei tähenda, et kokku peab tulema mingi kvoot inimesi, kes siis ühe või teise mõtte välja pakuvad. Algatus võib tulla ka ühelt inimeselt. Just nii tegi kunagine parlamendijuht Ülo Nugis, kui ta 20. augusti klubis juhtis tähelepanu sellele, et Eesti riigi julgeolek on ohus. Nugis ei peljanud välja öelda, et see oht tuleb Venemaalt.

Miks me tahtsime NATO-sse?

Seda arvamust jagavad tegelikult paljud Eesti poliitikakujundajad, kuid nad ei julge seda avalikult tunnistada.

Nugis pani ette luua Eestis NATO baasid ja tuua siia tuumarelv. Tuumarelva ehk ei ole vaja, ent mõni korralik NATO baas on kaalumist vääriv mõte. Idanaaber mõistab kõige paremini jõu keelt.

Vaevalt tihatakse rünnata riiki, kelle pinnal on paarsada või ka paar tuhat Ameerika, Saksa või Inglise sõdurit. Tõsi,
1997. aastal lubas USA Venemaale, et NATO uute liikmesriikide alale ei paigutata tuumarelvi ega liitlasvägesid, kuid toona oli tegemist hoopis teistsuguse Venemaaga, kes lubas samuti igasuguseid asju, millest nüüdseks on külmalt lahti öelnud.

Seda hämmastavam oli lugeda-kuulda mitmete meie intellektuaalide hädaldamist, et Nugise ettepanekud nõrgestavad Eesti julgeolekut! Et need annavad Venemaale põhjust veelgi suuremateks provokatsioonideks. Selle peale tahaks küsida, miks Eesti üldse astus NATO-sse. Provokatsioonide vältimiseks tulnuks selle loogika järgi hoida madalat profiili ning kuulutada sinisilmselt välja nn täieline neutraalsus. Paraku tuleb sügavalt kahelda, kas meid siis rahule oleks jäetud.

Eesti ajalugu on näidanud, et madala profiili hoidmine on meile saatuslikuks saanud (aastail 1939–1940). Seevastu suveräänsusdeklaratsioon, Balti kett ja iseseisvuse taastamine olid sammud, mida distantsilt vaadetes võib samuti provokatsioonideks nimetada. Ainult nende sammudeta ei oleks võib-olla ka iseseisvat Eestit.