Jürgen Rooste: kuidas Aafrika kirjandus meid endale meelde tuletab


Lõuna-aafriklase Zakes Mda (s 1948) nimi tähendab koosa keeles “See-kes-toob-vihma” või “See-kelle-toob-vihm”. Noorena lõi ta isa eeskujul kaasa rahvuslikus vabadusvõitluses. Inglise keel sai tema loomekeeleks vahepeal Lesothos eksiilis elades. “Suremise viisid” (eesti keelde tõlkinud Heili Sepp) oli Mda esimene romaan pärast näitekirjanikuna tegutsemist. Mda suudab märgata just aafriklaste argielu poeetikat.
Lõuna-aafriklase Zakes Mda (s 1948) nimi tähendab koosa keeles “See-kes-toob-vihma” või “See-kelle-toob-vihm”. Noorena lõi ta isa eeskujul kaasa rahvuslikus vabadusvõitluses. Inglise keel sai tema loomekeeleks vahepeal Lesothos eksiilis elades. “Suremise viisid” (eesti keelde tõlkinud Heili Sepp) oli Mda esimene romaan pärast näitekirjanikuna tegutsemist. Mda suudab märgata just aafriklaste argielu poeetikat.Erakogu

Eesti keeles hiljuti ilmunud aafriklaste raamatud on sügavalt seotud loomistraditsiooniga ning aitavad meil küll mõista Aafrikat, aga veel enam iseennast.

Paljude väikeste ja suuremategi rahvaste kirjandust tehakse võõrastes vägevates keeltes. Seda protsessi saab väga valusal kujul jälgida ka soome-ugri väikerahvaste juures, siinsamas piiri taga, üüratus Vene impeeriumis, kus neid tasapisi olematuks lämmatatakse (omakeelset kooli pole udmurtidel, maridel, komidel).


On muidugi noori loojaid, kes jäävad oma keele juurde, aga lõppeks – kui tahad lugejaid ka, mitte ainult kirjutamisrõõmu...

Eestlastel on väga vedanud. Meil on pea maailma suurim talletatud muinasjuttude-muistendite varamu, tänu Jakob Hurdale on meil midagi ainulaadset nii keele kui lugude-laulude kohta.

See imeline jutustamisviis, lugude põimimine üheks koeks, üheks suureks jutustuseks annab mingi uutmoodi elu või hingamise – nagu Ladina-Ameerikast pärit maagiliste realistide puhul.

Eesti põnevaim maagiline realist Mehis Heinsaar ehitab ka maailmu, põimides väga ürgseid, arhetüüpseid lugusid iseenda omadega, segades muinasjutu ja elu... Kõik lood on üks, kõigi elud põimuvad, kõigi geneetiline materjal kordab midagi me ühistest esivanematest, ning segab seda uutega, mutatsioonide ja värske verega.

Miks meie maailm on kriisis

Nigeeria kirjanik Ben Okri – tema “Jumalaid hämmastades” ja “Aafrika eleegia” on ka eesti keeles ilmunud – ütles kunagi Stavangeri luulefestivalil, et Aafrika on haige. Terve maailma­jagu on haige. Haigem kui muu maailm. Ja see on üks põhjusi, miks tänapäeva maailm on kriisis.


Et Aafrikat kuidagigi mõista, võib muidugi ise sinna kohale minna. Teine võimalus – kui ei oska vaesena reisida või ei jaksa-viitsi – on alati raamatud. Ja õnneks on Loomingu Raamatukogus selle aasta sees ilmunud juba kaks väga põnevat Aafrika autori teost. Kongost pärit Alain Mabancou’ “Katkine Klaas” (LR 13-15/2019) on tõlgitud prantsuse keelest ning lõuna-aafriklase Zakes Mda “Suremise viisid” (LR 24-26/2019) inglise keelest. Need on nende kirjanike keeled, maailmakeeled...

Alain Mabanckou (s 1966) kasvas üles Kongos, ülikooli läks juba Prantsusmaale ning 2002. aastast on elanud USAs ja töötanud suurtes ülikoolides õppejõuna. Ta on tänini mässulise vaimuga ja poliitiliselt aktiivne. Muide, üks kummaline vastupanuliikumine, kuhu ta kuulub, on SAPE (Stiilsete ja Autoriteetsete Persoonide Esindus) – Kongost alguse saanud mässuline liikumine, eriline dissidentluse vorm, mis on seotud ka lööva välimuse ja ülevoolava käitumisega. “Katkise Klaasi” tõlkis Ulla Kihva. Erakogu

1995. aastal ilmunud “Suremise viisid” on Zakes Mda esimene romaan. Võiks öelda, et see on kõlekurb, hirmutav, realistlik vägivalla- ja surmalehakirjeldus Lõuna-Aafrika pöördeaegadest umbes kolmkümmend aastat tagasi. Aga siin põimuvad paljud lood, inimeste surma- ja elulood, väikesed müütilised-nõiduslikud vahepalad, peategelaste elupildid. Mingis mõttes on maagiline element siin nii maha keeratud, et selle kohalolu on veel võimsam. Nagu argiselt, igapäevas ongi maagia ülim.

Peategelane Toloki on elukutseline leinaja, n-ö nutumees, meie mõistes pea asotsiaal, kes peab oma ametiks leinamist (kerjamisest ta keeldub) – selles on mingit suurt viletsuse väärikust. Tema omakülatüdruk ja lapsepõlvekaaslane Noria on jõudnud elus samuti suurde viletsusse – kuigi eks ümberringi ongi vähe midagi peale viletsuse.

See on väga kurb, aga siiski lootusega pikitud raamat. Kõige hirmsam on asjaolu, et kuigi meil pole ajad ja inimesed praegu üksteisega nii julmad (veel), on see maailma melanhoolia siin kohal samamoodi. Mda jutustamisviis on rahvalik pajatus, realistlik muinasjutt.

Rõvehuumor ja joodikunaturalism

Alain Mabanckou’ “Katkine Klaas” püüab meid vabastada sellest melanhooliast läbi rõvehuumori ja joodikunaturalismi. Peategelane Katkine Klaas on endine külakooliõpetaja, kes rüüpab päevad otsa baaris Tuulest Viidud Krediit. Muide, kirjanduslikke pisiviiteid ja nalju on selles raamatus nii tihedasti, et neid ei jaksa kokku lugeda või jälgidagi, paranoia lülitub sisse ja tunne on, et Mabanckou naerab meie üle – kes jaksab üle selle kirjandusmäe ronida?


Kui neid kolme koos kuidagi üle lugeda, järjest lugeda, kokku lugeda, siis tuleb mingi veider ärevus peale, mingi äratundmise rahutus. Sest see võõras ja kauge maailm on korraga nii pagana tuttav...

Elu selles kõrtsis ja ümbruses on rõve, ropp ja roojane. Samas on Katkine Klaas ikkagi teekonnal. Lood tulevad ise tema juurde, kuigi ta üsna vähe ses maailmas ringi liigub. Aga ikkagi liigub! Igal tegelasel on oma muinasjutt, oma taak kanda. Igaüks – ka vääritum mehike – otsib oma loole igavikku, tahab saada suurde, lõpmatult kirjutatavasse raamatusse. Tahab tunda end elu ees väärikana.

Seda lugedes kujutasin kogu aeg ette mingit Eesti väikese koha kõrtsiurgast või ... poetagust või... Neid mehi-naisi ja nende elusid. Tuli meelde Sulev Keeduse dokfilm “Jonathan Austraaliast”, mis räägib lohutu loo Mustjalast. “Rõve, ropp ja roojane” kõlbab hästi. Katkine Klaas püüab jääda elu ja surma ees väärikaks, ta on lugude talletaja, ta on nagu veider äraspidine kroonik, kellele kirjanik annab sarkastiliselt kangelasliku või vähemasti kange olemisviisi. Aga need muinasjutud, need pajatused, mis ta talletab ja läbi enese üheks seob, need ei kõlba väga puhastele lapsekõrvadele...

Neelab endasse kogu kohaliku pärimuse

Kõige enam juurte juurde tagasi läheb eesti keeles juba mõne aasta eest ilmunud Amos Tutuola “Palmiveinijoodik” (originaalis 1952, ee 2015). Inglise keeles kirjutatud raamat, mida Walesi poeet Dylan Thomas nimetas “kuratlikuks umbluujutuks”.


Amos Tutuola (1920–1997) kasvas Nigeerias, tema vanemad olid jorubad. Kristlased, kakaokasvatajad. “Palmiveinijoodik (ja tema koolnud veinilaskja koolnute linnas)” (eesti k Mathura) sündis paari päevaga, see ongi unenäoline lend läbi mütoloogia ja muinasjutu­- maailma. Põhimõtteliselt jätkas ta sama laadiga ka oma järgmistes teostes. Erakogu

Thomasele ei langenud osaks nuhtlust sündida ja elada Nõukogude Liidus. Selles jõleriigis olid ainukesed tõesti head asjad raamatud. Turumajanduslikus ühiskonnas poleks vast ilmunud väikeseformaadilist sarja “Muinaslugusid kogu maailmast”, milles eestlasteni jõudsid indiaanlaste, aborigeenide, tšuktšide, soomeugrilaste jt muinasjutud. S.t põlisrahvaste muinasjuttude äraspidine ürgne loogika on eestlasele ehk tuttavam, kuigi mingis ratsionaliseerumisprotsessis ja Saksa kultuuri üüratus mõjuruumis veidi kaduma läinud.

“Palmiveinijoodik” pole midagi muud kui imeline põimik ühest muinasjutulisest retkest-rännakust, mis neelab endasse kogu kohaliku pärimuse, kõik lood-pajatused, mida väike Tutuola kuulis ja oma rahva mäluna eneses kandis. Sealt autentsemaks minna on raske, kuigi kindlasti segab ta oma fantaasiat nende “pärislugudega”, aga see on ainus viis, kuidas jutustamine toimib: sa laenad midagi, kannad midagi kaasas, segad midagi juurde, mõtled midagi välja. See on loovestmise suur kunst.

Lugu on alati esmalt rännak. Mees nimega Jumalate-isa-kes-suudab-siinilmas-kõike-korda-saata läheb teekonnale, et surnuteilmast oma kadunud veinilaskja tagasi tuua. Teekond ise ongi Nigeeria mütoloogia, ehk isegi Aafrika hing(us).

Kui neid kolme koos kuidagi üle lugeda, järjest lugeda, kokku lugeda, siis tuleb mingi veider ärevus peale, mingi äratundmise rahutus. Sest see võõras ja kauge maailm on korraga nii pagana tuttav...