Ülespuhutud oht

Inimese vägivaldne surm tsiviliseeritud ja tugeva õiguskorraga ühiskonnas ületab uudisekünnise oma erandlikkuse, mitte tavapärasuse tõttu. Paikades, kus vägivald on argielu osa, peab uudisekünnise ületamiseks hukkuma sadu ja tuhandeid. Euroopas on iga tapetu meediaväljal sõdur.

Harva esinev vägivald ja tragöödiad on inimese kõigi muude eluavaldustega võrreldes meedias mõõdutundetult üle esindatud ja võivad nii hõlpsasti luua moonutatud mulje elu ohtlikkusest.

Aeg-ajalt tuletavad informeeritud ja andmeid tundvad kõnelejad meile küll meelde, et elame inimajaloo kõige ohutumal ajajärgul ja senise trendi jätkudes aina ohutumaks läheb. Tõenäosus saada pihta terrorirünnakuga on üks väiksemaid surmaohtude pikas loendis. Aga need osutused lämbuvad alatasa järgmise terroriteadete tulva alla, justkui oleks terrorismiaktis langemine midagi erilist ja heroilist võrreldes mistahes muu ettenägematu õnnetussurmaga, olgu hukatuse toojaks välgunool või vesipüks, mille ohvreid käsitletakse pigem kurioosumitena.

Mõnel hinnangul tekkis pärast New Yorgi kaksiktorni ründamist 2001. aastal maailmas täiesti uus olukord, kus senised rahutagamise printsiibid enam ei kehtinud ja riigid pidid hakkama valmistuma aina hullemaks. 16 aastat hiljem võime tõdeda, et väga hästi on valmistutud, sest kuigi üksikud terroriteod on õnnestunud edaspidigi, pole New Yorgiga võrdväärset ühekordset kahju enam suudetud tekitada.

Trend näitab terrorismi pidevat tehnoloogilist ja organisatsioonilist allakäiku. 16 aastat tagasi saavutati hiigelkahjud nn lennukpommidega. Mõte, milleks peab olema leidlik ja haritud ning mille realiseerimine eeldas tugevat ja distsiplineeritud organisatsiooni, korraldusvõimet, strateegilist planeerimist. Pärast esimest katastroofi leidsid riigid ja rahvad viisid, kuidas see risk maandada, kuidas kinni toppida kõik augud, mille olemasolu võimaldaks kuritegu korrata. Ja lennukiründeid tuhandete ohvritega rohkem toimunud ei olegi.

Vähenenud arsenal

Kui õhulahing oli kaotatud, liikusid terroristid edasi maapealse ja maa-aluse infrastruktuuri ründamise juurde. Rongid, allmaaraudtee, lennujaamad jne. Lennuki kütusepaakide plahvatusega võrdväärse jõuga lõhkeainekoguseid pole aga suudetud neis kasutada. Mida aeg edasi, seda väiksemaks on jäänud lõhkeainekogused.

Sellest saab järeldada, et kurjategijate juurdepääs lõhkematerjalile on takistatud ja ka internetist pole abi. Ehkki seal võib leiduda juhtnööre, mille abil justkui iga koduperenaine suudaks pommi meisterdada, näitab reaalsus, et pole see nii lihtne midagi.

Kui lõhkeainega täidetud autosid enam kasutada ei saanud, jäid järele lihtsalt autod, mida suuremad, seda uhkemad. Nendega on viimaste aastate moe järgi püütud rahvarohketes ja poliitilise või sümboolse tähtsusega kohtades lihtsalt rahvahulkadele peale sõita. Paraku on see kaasa toonud ka ohvreid, kui siiski vaid sajandiku New Yorgi lennukirünnakuga võrreldes.

Nüüdseks on vähemasti Euroopa otsustanud ka kogu veoautonduse rangema tähelepanu alla võtta ning terroristide transpordivahendite nimistu lüheneb jalgratasteni (näiteks saab maskeeruda pitsavedajaks, kott seljas).

Samal ajal paistab ka, et käsitulirelvade turule pole terroristidel endistviisi asja ja viimases hädas on arsenali otsitud välja külmrelvad. Mis edasi? Kui vaene terrorist enam ka jahinduspoodi ei pääse, siis pole muud kui kodused vahendid ja lõpuks kivikirves.

Nii nagu teadusliku konsensuse vastu globaalse kliimamuutuse küsimuses leidub 1% kliimaskeptikuid, võib maailmas leida rohkesti julgeolekueksperte, kellele annab leiba terroriohu kasvu propaganda ning umbusu külvamine rahvaste ja riikide võimesse vägivalda ohjeldada ning aina rahumeelsemalt elada. Inimkonna liigisisese vägivalla kahanemise suundumus on hoopis pika­ajalisem kui terrorismi ajalugu.

Ja siit tagasi alguse juurde. Kas 1. september peaks üldse olema päev, mil n-ö tasakaalu mõttes peab rääkima hea ja ilusa kõrval ka halvast, hirmsast ja ohtlikust? Ja seda eriti, kui Eesti ei ole rahvusvahelisse terroriellu panustanud ei kurjategijate ega ohvritena, vaid toodab globaalsesse statistikasse aasta-aastalt ikka nulle. Ega ei ole küll. Pole vähimatki põhjust sisendada kasvavale noorsoole mõtet, et nende pikk, võib-olla sajandipikkune tulevane elu peaks mööduma rahvusvahelise terrorismi süngete varjude all.