Kaarel Tarand: Valetamise kuldaeg
Sama probleem viis suvel Ühendkuningriigis rahvahääletusel Brexitini. Oma kaaneloos keskendub sellele teemale ka nädalalehe Economist viimane number.
Tõejärgne ajastu
Valetamine pole poliitikas midagi uut, kuid sellega vahele jäämine tähendas vähemasti lääneilmas varem ka pikaajalist karistust. Nüüd enam mitte.
Seoses poliitilise klassi esiletõusu ja konsolideerumisega pole valetamine enam karistatav või kontrollitavgi ning nii öeldaksegi, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kus luule ja kuulujutt maksavad faktist rohkem.
Ja mida enam karistamatust, seda ulatuslikumalt muutub valetamine poliitilise võistluse alaliseks osaks, seda vähem suudab avalikkus üldse orienteeruda ühiskonna arenguteel seisvates tegelikes valikutes.
Eestis möllav presidendivalimise kampaaniagi on varasemast ulatuslikumalt rajatud valedele. Kuni poliitikud-otsustajad lihtsalt üksteist petavad ning oma sõnu murravad ja söövad, oleks tegu justkui klassisisese asjaga, mis laiemat kodanikkonda ei puuduta. „Poliitika ongi selline,” on asjaosaliste õigustus moraalitule käitumisele olnud ka Eestis juba mõnda aega.
Siiski, kui natuke ajalugu meenutada, märkame olulisi muutusi. Kui 2001. aasta alguses rullus lahti peaminister Mart Laari nn pildiskandaal, ei olnud selle keskseks küsimuseks ajakirjanduses ning poliitiliste oponentide juttudes mitte võimalik tegu ise, vaid see, kas peaminister avalikkusele valetab või mitte.
Oluline murrang Eesti poliitilises kultuuris saabus Res Publica esiletõusuga 2003. aasta valimistel. Sellest ajast ei ole valetamine enam karistatav, vaid vastupidi, seltskonnast arvatakse välja vaid need, kes ebamugavat tõtt püüavad rääkida, nagu juhtus näiteks Silver Meikariga.
Toetudes rumalusele
Valetama ahvatleb nii meil kui ka mujal ikka ja jälle kinnitust leidev asjaolu, et kasvavates infovoogudes ei ole üksiktarbijal enam ammu võimalik väidete tõepärasust ise kontrollida, eriti kui haridust napib. Uute kommunikatsioonitehnoloogiate võidukäik on teinud valede levitamise eriti lihtsaks ja levitajad kahtlemata oskavad arvesse võtta tänapäevase psühholoogia teadmisi ning inimeste kalduvust uskuda pigem oma seniste veendumustega kooskõlalisi väiteid kui tundmatuid.
Globaalne infovõrk on tänapäeval täis „kogudusi”, mille „teadmised” maailmast annavad silmad ette uusaja alguse kõige äärmuslikumatele sektantidele kristlikus ilmas. Võib mõista, kui suur on ahvatlus selliseid seltskondi võimule pürgimisel ära kasutada.
See, kuidas Eesti poliitilises võistluses on mängu toodud seksuaalvähemuste kaitse või pagulaste teema, näitab, kui pika sammu on poliitiline klass faktikesksest maailmast eemale astunud.
Esmajoones saavad neis uutes oludes kannatada eksperdid. Pole imestada, et just ekspertide ründamise ja nende esitatud faktide kahtluse alla seadmise võtsid tegevuse üheks põhisuunaks globaalse kliimamuutuse inimtekkelisi põhjusi eitavad USA vabariiklased juba 1980-ndatel.
Eestis ollakse üldiselt euroopalikult valmis kliimamuutuste tagajärgedega tegelema, kuid tarvitseb vaid jutt minna põlevkivile ja selle energeetikas kasutamise otstarbekusele, kui valede ja pooltõdede pilv matab kogu inforuumi.
Süstemaatiline valetamine maapiirkondade elanikele elu võimalikkuse ja paranemise kohta maal on muutunud aastatega patoloogiliseks. Teaduse hääl kõlab avalikes debattides aina tasemini, sest ekspertteadmine segab mugavat võimu teostamist ning seda pole suurte vähem haritud valijarühmade kosimiseks vähimalgi määral vaja.
Mis raviks?
Ja siit ka vastus küsimusele, kas valetava juhtimise vastu on mingit rohtu. On ikka. Esiteks peavad oma faktide ja tõerääkija positsiooni endale tagasi kätte võitlema ekspertrühmad igal alal. Tähendab, teadlaskond peab tõusma ühtse löögirusikana faktipõhise kommunikatsiooni kaitsele.
Ning teise sama kaaluka asjana peab leidma lahenduse küsimusele, kuidas vähendada kergeuskliku ning valesid kriitikameeleta neelava ühiskonnaosa arvukust tasemeni, kus poliitilise klassi valemeistritel nende praegune käitumisviis enam ära ei tasu.
Läbi viimaste sajandite on siin alati töötavaks retseptiks olnud aina parem kooliharidus kõigile, erilise fookusega vähemvõimekatel. Kust jõuan taas välja oma ceterum censeo’ni: üldist kohustuslikku kooliharidust peab nii ajas kui ka sisulises mahus suurendama just mahajääjate kaitseks.
Kaitstes neid, kaitseme tervet ühiskonda, sest kui pimedat valijaskonda ei saa manipuleerida, kaob ka kiusatus seda teha ning arengut suunavad otsused saavad taas hakata rohkem toetuma ekspertteadmisele.
Alternatiiviks on ainult see, mida oma värskes raamatus „Against Democracy” pakub välja Jason Brennan: demokraatia peaks asenduma epistokraatiaga, see tähendab, et hääle- ja otsustusõigus oleks vaid neil, kellel selleks piisavalt teadmisi. Mulle selline perspektiiv ei sobi.
