Kaido Vetevoog: asjaarmastaja pole mitte alati asjatundja

Sageli ja kergekäeliselt tituleeritakse asjaarmastajaid asjatundjateks ehk ekspertideks. Selle väikse nõksuga loodetakse arvamusele kaalu lisada.

Inimesed lisavad turunduslikel eesmärkidel oma ametinimetusele täiendi ekspert adumata, et selle kõlava nime taga peab ka olema sisu ning et ekspertarvamus on midagi muud kui lihtsalt arvamus.

Ma ei taha teha maha asjaarmastajat. Ka asjaarmastajana tegutsedes on võimalik jõuda eksperdi tasemele. Kuid on olemas skaala teinegi pool – diletandid ehk rahvakeeli soss-sepad. Viimased on eriti varmad kasutama eksperdi või meistri nimetust ning on kahetsusväärne, kui nende arvamustele tuginedes hakatakse langetama otsuseid.

Teooria, praktika ja aeg

Eksperdiks kujunemine võtab aega. See eeldab nii süsteemseid üksikasjalisi teoreetilisi teadmisi kui ka samas valdkonnas praktilist tegevust põhitegevusena, mis on aluseks oskuste ja kogemuse tekkimiseks. Vähemalt viis aastat teoreetilist ettevalmistust erialateadmiste kogumiseks ning kümme aastat praktilist kogemust nende teadmiste rakendamiseks. Vähemaga hakkama ei saa. Sageli kulub aga rohkem aega, sest seoste tekkimiseks ja mitmekülgse kogemuse korjumiseks kulub aastaid.

Kui kas üks neist, teoreetiline või praktiline pool, on puudu, ei saa minu arvates nimetada isikut veel eksperdiks, rääkida võib kas teoreetikust või praktikust. Eksperdiks saab nimetada vaid isikut, kellel on olemas mõlemad pooled: nii tugev teoreetiline kui praktiline baas.

See taaskord ei tähenda, et teoreetik ei suudaks lahendada keerulisi probleeme, või sama ei saaks teha praktik. Siiski on olemas probleemide ringid, kus on vaja ilmtingimata kaasata eksperte. Need on ühikskondlikul ja riiklikul tasemel küsimused. Küsimused, kus lahendused peavad olema nii teoreetilise kui ka praktilises osas vigadeta. Täiendavalt tuleb arvestada, et tulenevalt teemade keerukusest ei piisa sageli pelgalt ühest eksperdist, kaasata mitmeid asjatundjaid, et probleemid rahuldaval tasemel ära lahendada.

Siiski on olemas probleemide ringid, kus on vaja ilmtingimata kaasata eksperte. Need on ühikskondlikul ja riiklikul tasemel küsimused.

Enda näitel julgen väita, et suutsin end 40. eluaastaks viia eksperdi tasemele ühes valdkonnas ning tugevaks asjaarmastajaks umbes viies valdkonnas. Ja seda ka vaid tänu sellele, et olen tundnud sügavat huvi nende valdkondade vastu, mis on motiveerinud mind pidevalt lugema ja aina lugema, ning tänu võimalusele teadmisi praktilises elus proovile panna ja seda praktika ja teadmiste segu ka õppejõuna edasi jagada. Kas jõuan elu jooksul eksperdi tasemele veel ühes valdkonnas, ei oska öelda, sest vanuse kasvades muutub teadmiste omandamine keerulisemaks ning ka pakatavat energiat, millega teadmisi praktikas järele proovida, hakkab jääma vähemaks. Aga eks aeg annab aru.

Asi algab kõrgkoolist

Nende aastatega olen omandanud ka oskuse teha vahet asjatundjal ja diletandil. Vaadates ühiskonda kõrvalt, märkan, et iga aastaga jääb tõelisi eksperte vähemaks ning tuleb juurde diletante, kes ei häbene kasutada eksperdi nimetust. Tänapäeval tundub, et eksperdiks saamine on lihtsam. Piisab paarist lühikursusest ja konverentsist ning juba võib selle nimetuse kasutusele võtta. Kui oled lugenud mõne raamatu, siis oled juba eriti kõva tegija!

See on ekslik arvamus, mis levib ühelt poolt seetõttu, et nõudmised ülikoolides pakutava õppe kvaliteedile ja tudengite tööde tasemele on lastud lõdvaks. See tähendab, et tudeng, saamata kogemust, mis on teadustöö ja milline on kvaliteetne teadustöö, ei oska edaspidises tegevuses hinnata ei enda ega teiste töö kvaliteeti.

Meistrite asendumisele soss-seppadega on kaasa aidanud ka ühiskonna üldine harituse tase.

Teisalt on aidanud meistrite asendumisele soss-seppadega kaasa ühiskonna üldine harituse tase. Kui tavainimene ei suuda teha vahet asjatundja ja asjaarmastaja vahel, saab asjaarmastaja end lihtsalt nimetada asjatundjaks kartmata, et vale ilmsiks tuleb.

On selge, et keegi ei suuda olla ekspert kõiges. Samas, ühiskond toimib kõige paremini, kui iga inimene püüdleb oma valdkonnast eksperdiks ja kasutab teistes küsimustes, kus vaja, ekspertteadmist, teiste ekspertide abi. Kuid ka eksperdid võivad eksida. Sellega peab neid kaasates arvestama. Kuigi tõenäosus vigu teha peaks nende puhul olema märgatavalt väiksem kui asjaarmastajal.

Lõpetuseks mõned kontrollküsimused, milledele jah vastus viitab, et tegu võib olla asjatundjaga:

• Kas isik on omandanud valdkonnas vähemalt magistritasemele vastava hariduse?
• Kas isik on töötanud kooli lõpetamise järgselt valdkonnas vähemalt kümme aastat?
• Kas isik on avaldanud erialaseid kirjutisi valdkonna küsimuste ja teemade kohta?
• Kas isik on koolitanud teisi oma valdkonnas ehk jaganud oma teadmisi teistega?
• Kas isikut tunnustatakse asjatundjana teiste sama valdkonna asjatundjate poolt?