Avalikus sektoris või avaliku raha abil tegutsedes on otsustusjulgus kadumas, sest eksimine pole justkui lubatud. Kui ongi tehtud vale otsus, siis raiutakse seda edasi, sest meie ei saa ju ometi eksida! See toimib kahjuks nii riigi enda kui ka riigi allasutuste kontekstis.

Heas mõttes positiivne näide on suurt kajastust saanud idapiiri ehitamine, kui numbrite väljakäimisel eksiti 2,5-kordselt, mis tähendas enam kui 100 miljoni suurust ehituseelarve kasvu. Sest poliitikud nõudsid mõni aasta tagasi kiirustades vormitäiteks ja planeerimiseks mingit numbrit, andmata asutusele aega sisuga tegeleda.

Viga oli vaja ühel hetkel tunnistada, sest vahepeal saadi targemaks – tutvuti reaalse olukorraga kohapeal ja arvutati uuesti ning tekkis täpsem number ja elu läks edasi. Uus olukord, uus otsus ja tööle!

Panna selle eest vastutama hästi hakkama saanud asutuse juht, oleks olnud selgelt liialdus. Muutuvaid asju ongi ülimalt keeruline ette näha ja see on normaalne. Kindlasti me ei eelda, et konkreetse eelarvega pandi puusse pahatahtlikult.
Samamoodi nagu riigis, on veelgi raskem kõike ette näha erasektoris.

Samamoodi nagu riigis, on veelgi raskem kõike ette näha erasektoris. Pole võimalik teha 100% täituvaid eelarveid või äriplaane, sest kõik muutub ajas ning teinekord kuude ja nädalatega, isegi tundidega, aga mitte aastatega.

Vahel on tegelikkus positiivsem, kuid mõnikord ka negatiivsem kui algselt ideede väljatöötamisel kavandati. Pidada kõiki ettetulevaid muutusi ja plaanide ümbertegemisi kuritegelikuks on pehmelt öeldes absurdne, et mitte öelda rumal. Ainult see, kes ise pole pidanud planeerima ja otsustama, saab vastupidist arvata ehk kui midagi ei tee, siis on ka kindel, et kuidagi ei eksi!

Eurotoetused on saatanast?

Tulenevalt enda kummalisest eluperioodist jälgin loomulikult huviga, mis toimub riigis erinevate ettevõtlustoetustega. Olgu selleks pidevalt löögi all olev EAS või maaelu toetav PRIA. Tihti ei adu suurimad kriitikud kahjuks asjade tagamaid ning püütakse üldiste numbrite ning emotsioonide toel anda hinnanguid.

Elu paraku ei alanud selle konkreetse numbriga ega ka üldjuhul lõpe sellega, kuid neid protsesse ongi raske mõista, kui ei ole detailidega kursis. Tihti ei püüagi hinnangu andjad ennast kurssi viia, sest see pole tegelik eesmärk ja seetõttu püütakse lausa paaniliselt kaitsta enda püstitatud hüpoteese ning jõutaksegi sinna, et olulisemaks muutub asjade vorm. Ehk oluline on, kuidas välja paistab, mitte sisu, sest see on liiga keeruline ja mitmetahuline, nõuab süvenemist ja tähelepanu.
Absoluutselt nõus, et toetuste väärkasutamist tuleb taunida ja kui pahatahtlikult on jäetud lubatud investeeringud tegemata.

Viimasel ajal on riigi jõustruktuurid hakanud kõvasti pingutama, et toetuste valdkonnas kord majja lüüa. On õige, et sellel valdkonnal tuleb hoida silma peal, kuid kindlasti tuleb siin mängu see, et ei visataks pesuveega ka last välja. Ehk olles täna kahjuks pidanud lähedalt tutvuma teatavate meetoditega, on kurb, et ka siin lähtutakse tuimalt pigem vormi korrektsusest kui asja sisust. Viimase kümnendiga on muutunud nii majanduskeskkond kui ka toetuste reeglid ning vaadates täna tagasi aastatetagustele olukorrale, ei saa kuidagi vaadata sel ajal tehtud otsuseid läbi tänase olukorra prisma.

Veelkord – absoluutselt nõus, et toetuste väärkasutamist tuleb taunida ja kui pahatahtlikult on jäetud lubatud investeeringud tegemata – siis tulebki rakendada vastavaid meetmeid. Samas kui mõnel taotlejal ei ole õnnestunud äriplaani 100% järgida ning näiteks räime asemel töödeldake kilu, siis tekib mul küll küsimus, kas see on ikka ettevõtja pätiks tembeldamiseks adekvaatne põhjus?

Kes siiski vastutab?

Teine asi, millest ma päris hästi aru ei saa, on see, mismoodi on võimalik toetusrahaga teha n-ö valesid asju. Näiteks PRIA investeeringutoetuste puhul peab ettevõtja tegema investeeringu ära, siis tuleb kontroll vaatama, kas on tehtud ja siis alles läheb asi väljamaksmisele.

Kohapeal koostatud kontrollakt annab ka ettevõtjale kindluse, et asjad on korras ja ta tegutseb edasi. Kui miskit oleks valesti, siis juhitakse sellele tähelepanu ja saab asjad korda teha või jääb väljamakse ära.

Vähemalt nii peaks olema, sest ma ei saa tõesti aru, kuidas saab midagi olla välja makstud, kui asi on tegemata? Mina ei ole veel nii lolli kontrolli näinud, kes ei saa aru, kas hoone on ehitatud kivist või puust! Või kas toetusega soetatud vahendid või seadmed on olemas või ei ole?

Siin ei saa olla valikvastuseid ja saab olla kas üks või teine. Kui ei ole tehtud nii nagu nõutud, siis peaks raha jääma lihtsalt välja maksmata. Peaks olema ju lihtne?

Aga kuna jõustruktuurid ja PRIA ise tõlgendavad teatud asju täiesti erinevalt, siis ei peaks ettevõtja küll olema kahe riigiasutuse vahepeal see lammas, kes on ainus süüdlane. Aga justnimelt nii juhtub, et jõustruktuurid ei süvene absoluutselt asja sisusse, vaid vaadatakse vaid vormi ja kui sealt paistavad vead, siis tehakse ettevõtjast pahatahtlik kurjategija või tekitatakse olukord, kus taotleja peab hakkama ise tõestama, et ta ei ole süüdi.

Mõni ettevõte on toetuste abil tehtud investeeringu tulemusel juba kümme aastat töötanud, inimestele tööd pakkunud, makse maksnud ja nüüd teatatakse, et oled taotlusdokumentide esitamisel teinud vea ning oledki kaabakas.
Järelkontrollis peaks keskenduma pigem sisulisele lõpptulemusele, mitte ainult protseduurireeglite vormilisele täitmisele.

Investeeringutoetuse määruse järgi PRIA kontrollib vastuvõetud taotluse nõuetele vastavust ja selles esitatud andmete õigsust ning taotleja ja toetatava tegevuse vastavust sätestatud nõuetele. Toetus makstakse välja üksnes abikõlblike kulude hüvitamiseks ja alles siis, kui toetuse saaja on tegevused nõuetekohaselt ellu viinud.

Ehk kuidas on võimalik makseasutust selles protsessis teadmatuses hoida – minu arvates ei olegi see võimalik. Ei ole ka võimalik, et aastaid pärast kõikide nende kontrollide läbimist, püüab tunnistada teine riigistruktuur ettevõtja kurjategijaks, kuigi üks teine riigistruktuur on tunnistanud varem kõik õigeks. Kõlab jaburalt, aga nii on.

Ehk kutsuks jõustruktuure ka vaatama toetuste kasutamist sisulise poole pealt. Tulge kabinettidest välja ja vaadake, mida ettevõtjad koostöös PRIA-ga on teinud. Kui on vaja hinnata, kas investeeringud on teostatud või mitte, siis pole sisulist mõtet mitu aastat raisata meeletut inim- ja ajaressurssi vahtides vanu dokumente kaustades ja vaadeldes raha liikumist pangakontol. Minge vajadusel koos ekspertidega kohapeale ja tehke adekvaatsed hinnangud teostatud või tegemata tööde osas.

Järelkontrollis peaks keskenduma pigem sisulisele lõpptulemusele, mitte ainult protseduurireeglite vormilisele täitmisele. Nõus, et oluline on ka protsessi enda korrektsus, kuid see ei saa olla ainus ja peamine hinnnagu alus. Ehk kui mõni äriplaan või projekt ei ole ellu läinud vastavalt algsele plaanile, siis mõelge idapiiri, Eesti eelmise lennufirma kaasuse või ka riigieelarve peale ja saate aru, et eksimine prognoosimisel on tavapärane ja loomulik elu osa, mitte ilmtingimata pikalt planeeritud kelmus või selle katse.

Maapiirkonnas on justnimelt suuresti tänu eurotoetustele üldse ettevõtlus sellisel tasemel, nagu ta meil täna on, ja kindlasti on ettevõtjad investeeringute elluviimiseks kasutanud väga erinevaid projekte ja lahendusi. Kahjuks ei ole võimalik maal ehitada alustaval ettevõttel kuidagi samadel tingimustel hooneid kui mõnes suuremas linnas, rääkimata ebastandartsetest rajatistest. Pankadest saada mitteliikviidsete ehitiste tarbeks rahastust on sisuliselt võimatu, kui ei ole mõne muu ja hea rahavooga ettevõtte tagatist.
Toetus makstakse välja üksnes abikõlblike kulude hüvitamiseks ja alles siis, kui toetuse saaja on tegevused nõuetekohaselt ellu viinud.

Seetõttu ongi sisuliselt ainuvõimalik teha investeeringuid erinevate garantiid pakkuvate asutuste, laenuandjate ja toetuste koostoimes. Selliste ettevõtete sisulise tegevuse hindamiseks ei piisa sageli paberimajanduse jälgimisest, vaid tuleb vaadata, kas päriselt asjad toimivad või mitte. Vastasel korral oleme kinnistamas ennast taaskord pealiskaudse ja bürokraatiaga ülepingutava riigi staatusesse.

Toetuste kasutamise uurimisega toimetavad tegelased rõhutavad, et Euroopa Liidu vahendite näol on tegemist meie kõigi ühise rahaga ja selle kasutamine peab olema läbipaistev ja heidetakse ette, et erasektoris jäetakse tegamata hanked ja seetõttu on palju pettusi. Loogika õige ja siinkohal ajab uurimisasutus võibolla õiget asja, kuid siis tulebki riigil kehtestada reeglid või hankekord ka maaelu toetuste abil tehtavatele investeeringutele.

Aga niikaua, kuni seda ei eksisteeri ja seda pole seadustes või määrustes ette nähtud, ei saa ka sellesisulist ehk olematute reeglite rikkumist ettevõtjatele ette heita. Eriti veel püüdes tagantjärele aastatetagustele otsustele hinnanguid anda. Juhime eksimustele tähelepanu, tunnistame vajadusel tehtud vigu, muudame reegleid ja lähme edasi.

Aga eeldus, et ettevõtjad oleksid pidanud minevikus käituma nagu tulevikus võibolla kehtestatavad reeglid ette näevad, on ikka pehmelt öeldes jabur. See on karistamine ilma, et seadus seda karistatavaks oleks tunnistanud. Õigusriigis justkui lubamatu ja tervele mõistusele arusaamatu värk.