Kuidas siis nii? Sõbra surm on sellest elust vaadates tõepoolest nii lõplik, kui üldse olla saab. Me ei saa enam kokku, me ei saa ühiseid asju ette võtta, me ei saa minna tülli ega kuhugi mujale. Tõsi on seegi, et suurem suhtlemine jäi üldse kuhugi tosina ja enama aasta taha, tubli paar aastat polnud me kokku saanud ega eriti kirjugi vahetanud.

Ses mõttes ei muutunud justkui midagi. Paus pikenes lõpmatusse. Kõik olnu on endiselt olemas. Mitte miski ei saa halvemaks muutuda. Ja maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Sellesse viimasesse uskumata oleks kuidagi eriti mõttetu elada. Ning eks ütle ka laulusalm, et “kui sõber hakkas surema / mind ennast polnud kohal /ma lihtsalt pidin olema / sel ajal teises kohas”. See on enamasti nõnda. On nii surmade kui sündimiste puhul. Inimene saab olla täpselt ühes kohas korraga.

Ent maailm toimub kõikjal. Ja mida pikem on inimese elu, seda enamate surmadega tuleb tal elada. Ka sündidega. Võib-olla sünnib just praegu kuskil mõni vägev vääks, kes saab paarikümne aasta pärast mulle väga oluliseks inimeseks. Võib-olla meile kõigile.

Poole sajandi pärast juhatavad maailma tüübid, keda praegu saame juhatada meie. Ja nii edasi. Kõik need surmad ja sünnid on meiega ning on seda lõpuni välja. Eksivad need, kes väidavad, et kõige lõpus on inimene alati üksi. Vastupidi. Kõige lõpus on kõik sinuga. Ja mida enamatele neist oled sa jõudnud head teha – ning, otse loomulikult, mida vähematele halba – seda kindlamalt võid lõpule otsa vaadata. Sest mis lõpp see maine lõpp nii väga on, eks ole.

Edasiminekuks tasuks võimalikult vähe jampsi kaasas tarida. Kunagi ei tea, mäherduse puu tagant karmavõlg välja astub, lips ees, lõust rõõsk ja entusiastlik tuluke silmis.

Mis puutub siia kuhjastik töölaual? Kuhjastik on normaalne ja üsna mõnus. Öeldakse küll, et sassis laud näitab sassis mõistust, ent öeldakse ka, et lage laud näitab arulagedust.

Kuhjastik on hea, kuni võib peale vaatamata pista käe kuhja sisse ja õige asja üles leida. On hea teatava piirini, ühesõnaga. Kuid mingil hetkel tekib teadmine, et kuhja pole juba tükk aega puudutet, seega ei suuda virn oma eksistentsi enam põhjendada.

Laua koristamine on lihtne. Tuleb tohutu hulk paberist esemeid minema visata. Ajalehed, postkaardid, kirjad, memod, mustandid, igaks juhuks alles hoitud tšekid, reklaamsodi, märkmed, mälestuseseme staatust mitte pälvinud memorabiilia. Suurest kuhjast jääb järele märkimisväärselt vähe sellist, mida tõepoolest tasuks säilitada. Kui just ei kuulu seda seltsi inimeste sekka, kes arhiveerivad kõik, kelle jaoks ladustamine on eluviis omaette.

Kevadel, kui lumi sulab, säravad Eestimaa õuedel tuhanded vanad sapakad, poolikud adrad, määndunud eterniidihunnikud ja palju muud põnevat. Neid tekib aastatega aina juurde. Teadagi, võidab ju see, kel surres kõige rohkem asju on. Vanu ajalehti, kombainijuppe, mälestusi, mõtteid. Kas ikka on nii? Kas kõike on vaja? Samas on pagana paha puhastustuhinas kaotada midagi päriselt olulist. Olgu töölaualt või elust.

Väga vähe on asju ja inimesi, mille või kelle äkiline kadumine eluratast põhjalikult pidurdab või maailma toimumist takistab. Vahest toopärast, et need asjad ja inimesed ei kao tegelikult kunagi kuhugi. Mis viib paratamatult tagasi tõdemuseni, et hinge eest tuleb hoolt kanda.