Karl Martin Sinijärv: Trükilõhnased telepalad
Lähemal vaatlemisel selgub küll, et tütarlaps ei siirdunud Euroopasse ravile, vaid hoopis laulma ja et seda laulmist kantakse õige pea samuti telekast üle. Sellest annab meile teada väiksem pealkiri. Ent pilt pidada ütlema enam kui tuhat sõna ja pildinäitamise koha pealt annab telepurk alati trükipressile silmad ette, pitsitagu viimane oma sõnalist osa nii ahtakeseks, kui vähegi annab.
Lõputult ilmselt ei anna, sest kui ajalehte kataks üksnes pilt, siis saaksid isegi kõige ohmumad aru, et see pilt ei liiguta ning targem on tagasi teleka manu siirduda. Isegi kaugel Ameerikamaal parasjagu laineid lööva eesti atleedi kohta kirjutab ajaleht, et teda hakkavad telekast nägema sajad miljonid inimesed.
Ometi ei hiilga telekajastus trükimeedias just liigse süstemaatilisusega. Meediaarvustusi ilmub, ent nagu arvustustega üldse, kipuvad need pigem juhuslikud kui järjekindlad olema. Seebikate puhul võib trükikavadest osakaupa lühitutvustusi lugeda, pisikesi kokkuvõtteid ehk laiendeid vorbivad peatselt ekraanile kerkiva kohta ka asisemad saated.
Kuna teleelu püüab samuti sammu käia muu eluga, on laiendid vahel vahvalt üldsõnalised, ent annavad enamasti siiski natuke aimu sellest mis tulemas. Sama teevad telekanalite omareklaamid, mis on ausalt öeldes kogu kohustusliku reklaami kõige tüütum osa. Ning neist ei pääse ka muidu reklaamivabades kanalites. Õigus ja kohustus olla kursis televiisoris toimuvaga on püha.
Telekas toimuva tõmmiseks trükis võib teatavate mööndustega pidada ka suurt osa välis- ja siseuudistest. Sest eks kirjelda lehes seisev ju tihtipeale seda, mis liikuvas pildis juba ära nähtud. Ideaalis suudab ta seda veidigi põhjalikumalt, kasutada ära juba tekkinud ajalist distantsi, võimalust mõttehetkeks, ehk isegi prognoosida midagi, mis võib-olla juhtub, heita pilku telekaelu tulevikku.
Nukram on muidugi näha sellesama juba vanaks uudiseks muutunud telepildi ümberjutustust. Sest trükkmassinad tahavad tööle minna ja nii seda tarvilikku meelekoondamise momenti tekkida ei pruugigi.
Sestap on üsna pentsik vaadata ajalehtede rapsimist püüdlikul telekajastamisel. Vanad head paberlehe kvaliteedid heidetakse südamerahus pühkmekasti, ent võistlus televiisoriga ei kuku teab mis veenvalt välja. Nii saab ajalehest elulähedase (tehnilises mõttes) meedia kaasajooksik ja asjatu abimees.
Teabetarbijal, kes telekaga eriti suhestuda ei armasta, kaob aga ära võimalus telekat mitte vaadata, sest kui sa tema ka vaatamata jätad, poeb ta sulle kirjapandud ridu pidi ühel või teisel moel pea sisse tagasi.
Mis muidugi näitab, et hea ja õige võimalus oleks meedia tarbimata jätta, kuna olulise otsimine ohutu ja ohtliku pahna seast nõuab üha enam aega.
Samas tahaks ju teinekord teada, mis laias ilmas juhtub, ja mitte tingimata seda kleidi või näo või imelise muutumise asja. Ühelt poolt on näha, et ega eriti sageli midagi ei juhtu ja sestap tuleb mõista neidki, kes mittejuhtumise mahamüümise abil leiva lauale peavad saama.
Teisalt on üha tähtsam omada võimalikult usaldusväärset isiklikku võrgustikku võrgukeskkondades, arukaid inimesi üle ilma, kes pahna ei postita, aga teadmisväärsed lingid su käeulatusse toovad. Uus meedia võimaldab seda, tuues uuel tasemel tagasi sissetöötatud suust suhu, sõbralt sõbrale uudiseedastamise.
Ja kui naised-saunas-rääkisid toimib arukate inimeste vahel, siis võivad meediamüüjad rahumeeli rahulduda telepurgi toodete ümber meelisklemisega. Vaba maa, vabad inimesed, ostusundust ei ole.
