Kas kalurid Mardi santideks?
Ökoloog Mart Jüssi kirjutas Maalehe veebiväljaandes, et kui möödunud sajandi algul oli Läänemeres vähemalt 350 000 hüljest, siis praeguseks on nende arv kümnekordselt langenud. Arvan, et need arvud on liialdatud.
Sada aastat tagasi ei olnud hülgeid nii palju ja praegu nii vähe. Olen merel umbes paar tuhat tundi aastas ja hindan, et ainuüksi Viimsi poolsaare ümber liigub 100–200 hüljest.
Sellest ajast, kui hülged 2006.–2007. aastal meie püügipiirkonda tulid, on minu sissetulek vähenenud kaheksa korda. Aga mitte sellepärast, et kala oleks meres vähem või hüljes mere kalast tühjaks sööks.
Hülged ei jõua merd tühjaks süüa, küll aga söövad nad tühjaks kalurite püünised. Kümne merelkäigu kohta saan kala kahel korral, ülejäänud kaheksal korral teen tühikäigu.
Hülged on nii kavalaks muutunud, et passivad sadamas peale, kui kalurid merele lähevad. Olen vaevalt jõudnud esimese rea võrke merre lasta ja sõita teist laskma, kui hüljes esimesest reast juba maiustab.
Kaluritele on soovitatud hülgekindlaid püüniseid, aga paraku pole neist kasu, sest tark hüljes oskab käia ka seal toimetamas. Kui mina oma püünist nõutama lähen, on seal ainult kalade tükid.
Salapüügis pole süüdi
Selle asemel et kalureid aidata, süüdistavad keskkonnakaitsjad meid kala ülepüügis. Aga mingit ülepüüki pole olnud. Kui oleks, siis kus see kala on? Kauplused on ju värskest kalast tühjad. Ka salapüüki, millele Jüssi viitas, ei saa panna kalurite süüks. Miks peaks kalur käima merel õhtupimeduses salaja, kui tal on õigus minna merele päise päeva ajal?
Kui kalapüük ei toida, tuleb ametit vahetada. Ka seda ütles Mart Jüssi oma kohtumisel Saaremaa kaluritega. Selline jutt Riigikogu liikme suust olukorras, kus Eesti riigis on niigi üle saja tuhande töötu, on näkku sülitamine. Kalureid ei võeta isegi töötukassas jutule, sest me oleme FIEd.
Kui riik leiab, et rannakalureid ei ole enam tarvis, et meil peab saama elada ainult hülgerahvas (nagu Jüssi hüljeste kohta ütleb), eks töötagu siis välja kalurite arvukuse vähendamise meetmed.
Kuna rannakalurid tahaksid aga siiski tegelda oma elupõlise ametiga edasi, teen järgmised ettepanekud: esiteks, muuta looduskaitseseadust, arvata hüljes jahiulukite nimekirja ja anda nende osas piiratud küttimisõigus.
Kui see õigus on Soomes ja Rootsis, miks siis mitte meil? Juba 200–300 hülge küttimine aastas lahendaks palju probleeme. Hülged ongi liiga julged seetõttu, et neid ei kütita.
Kormoranid teevad kahju
Teiseks, keskkonnaministeerium võiks teha riigihanke hülgetõrjevahenditele.
Teadusasutused võiksid välja töötada seadmed, mis tõrjuvad hülgeid kalapüünistest eemale, nagu on pringlite ja delfiinide puhul.
Kolmandaks, rahastada kormoranide ohjeldamise meedet. Kormoran teeb mitu korda rohkem kahju kui hüljes. Hüljes sööb ning lõhub kala kaluri püünistes, kuid kormoran hävitab kalade järelkasvu maime ja noorkalu süües.
Kormoranid ja hülged ei ole ainult kalurite probleem. Kui nende arvukuse piiramiseks mitte midagi ette ei võeta, söövad eestlased 20 aasta pärast ainult külmutatud hõbeheiki ja Norra lõhet, sest meie oma Läänemeres enam kala ei ole.
